Karjavalvekoer Lembo. Foto: Mats Meriste
Tekst: Laura Kiiroja
2021. aasta sügisel ilmus teadusartikkel, milles uuriti seoseid lammaste murdmistega suurkiskjate poolt aastatel 2010-2015 kümnes Euroopa riigis. Uuringusse kaasati riigid, mis esindaksid Euroopat geograafilise asukoha, maastiku ja sotsiaalkultuuriliste tingimuste poolest võimalikult mitmekülgselt ning kus oleks kogutud piisava detailsusega vajalikke andmeid. Valitud riikideks osutusid Eesti, Soome, Rootsi, Norra, Prantsusmaa, Itaalia, Šveits, Sloveenia, Horvaatia ja Kreeka.
Toome järgnevalt välja mõned olulisemad punktid. Ülevaade saab niigi pikk, kuid kes soovib artiklit oma silmaga põhjalikumalt kaeda, siis seda saab teha siin: https://www.sciencedirect.com/
SISSEJUHATUSEKS:
-
Artiklis toodi esile suurkiskjatega maastiku jagamise peamised eelised inimeste jaoks: ökosüsteemi parem tervis, maa-kogukondade majanduslik toetamine ökoturismi abil ning metsiku loodusega seotud väärtuste edasikandmine.
-
Kahtlemata on suurkiskjatega kooseksisteerimisel keerukusi, eriti kuna täna elame me Euroopas, kus puutumata loodust õieti polegi ning suurkiskjatel ei jää muud üle, kui elada suurte inimmõjutustega maastikul, kus inimesed karjatavad koduloomi, peavad mesitarusid, jahivad metsloomi ning kasutavad nii metsi kui mägesid turismi- ja puhketegevusteks. Sestap ongi peamisteks probleemkohtadeks suurkiskjate kohaloluga kaasnev koerte murdmine, mesitarude kahjustused, konkurents metsikute saakloomade üle ning - mis peamine - kariloomade murdmine. Antud uuring keskendus kõige põletavamale probleemile ehk lammaste murdmisele suurkiskjate poolt.
TULEMUSTEST:
-
Suurkiskjate populatsioonide taastamise raames on enamik Euroopa riike võtnud kasutusele kompensatsiooniprogrammid, mis eeldavad, et riigipoolne kahju kompenseerimine kariloomade kasvatajatele tõstab avalikkuse tolerantsust suurkiskjate suhtes. Praktikas pole see aga päris nii kenasti toiminud, sest esiteks pole piisavalt kaasatud programmi teine vajalik osa - tõhusate kariloomade kaitsmise meetodite väljatöötamine ja kolmandaks, sotsiaalse kandevõime aspekt. Oodati, et kahjude kompenseerimine pakub justkui puhvertsooni selleks ajaks, kuni mainitud meetodid alles välja kujunevad. Kahjuks on reaalsus aga näidanud, et see lähenemine ei toimi kõige paremini ja tolerantsi tõstmine vajab strateegiana ümber vaatamist.
-
Kõigis kümnes uuringus osalenud riigis kokku elas ligi 26 miljonit lammast ja 16 500 suurkiskjat (nende seas vähemalt 2000 hunti, 7600 karu, 1300 ahmi ning 5600 ilvest). Lammastest 7.6 miljonit elas vähemalt ühe suurkiskjaliigi poolt hõivatud maastikul. Kümne riigi peale kokku kompenseeriti aastas keskmiselt 35 000 suurkiskja poolt murtud lammast. Neist 45% tunnistati hundi poolt murtuks, 12% läksid karu nahka, 24% murdis ahm ning 19% sai ilvese roaks.
-
Norras oli kõige kõrgem kompenseeritud lammaste arv: 5.6% kõikidest riigis elavatest lammastest väideti suurkiskjate saagiks minevat. Kõikides ülejäänud riikides pistsid suurkiskjad nahka vähem kui 1% lammastest.
-
Kompenseeritud lammaste arv ei ole täiuslik näitaja. Riikides, kus kompensatsioone makstakse välja ebapiisavas mahus või ülemäära aeglaselt, ei pruugi lambakasvatajad kiskjakahjudest üldse teatadagi, mille tulemusena on ametlikus statistikas kahjusid alahinnatud. Teisalt on rikkamatel riikidel võimalik rakendada ülemäära leebet kompensatsioonistrateegiat, et seeläbi proovida lambakasvatajate tolerantsust tõsta ja sotsiaalset konflikti leevendada. Näiteks Norras on traditsiooniks lambad neljaks kuuks ilma järelvalveta loodusesse lahti lasta. Kompenseeritud lammastest ainult 5-10% leitakse üles ja nende surma põhjust uuritakse. Ülejäänud 90-95% kompenseeritud lammaste puhul lihtsalt eeldatakse, et nad murti suurkiskja poolt. Tulemuseks on tugev suurkiskjate tekitatud majandusliku kahju ülehindamine Norra ametlikus statistikas - kahjud ületavad neljakordselt seda, mida sealse suurkiskjate arvukuse järgi võiks eeldada.
-
Kompensatsioonide arvu puhul tuleb alati ka arvestada, et huntide ja koerte murdmisi on vahel keeruline eristada ning on tõenäoline, et osa koerte murdmisi läheb hundile kirja. Näiteks Eestis on kuni 15% lammaste murdmiste puhul olnud kiskjaks koer, kusjuures inspektsiooni käigus koerakahju valesti hundikahjuks määramisi esineb 7% juhtudest.
-
Arvestada tuleb ka sotsiaalkultuurilist kallutatust. Näiteks Horvaatias, kus elab ligi 1000 karu ja 200 hunti, on hundikahjustuste hulk oluliselt suurem ning karukahjustuste hulk oluliselt väiksem kui vastavate populatsioonide arvukuse järgi võiks eeldada. Põhjuseks on loomade erinev reputatsioon. Hunte nähakse peamiselt inimese konkurendina nii metsikute kui kodustatud saakloomade üle. Karud on aga jahimeeste silmis kõrgelt hinnatud jahiuluk, kelle arvukuse kõrgel hoidmine määrab paljudes piirkondades jahimeeste sissetuleku. Seetõttu on karukahjud lammastele ja mesilatele kohalike jahiorganisatsioonide poolt kompenseeritud.
-
Analüüsis leiti, et huntide puhul on nende laialdasem levik (ja ilmselt ka suurem arvukus) positiivses korrelatsioonis lammaste murdmiste teavitustega. Teiste suurkiskjate puhul ei täheldatud, et laiem levik oleks viidanud kahjustuste kasvule. See iseenesest toetab strateegiaid, mis üritavad lambakasvatajate kahjusid ennetada huntide arvukuse vähendamise kaudu. Samas rõhutasid autorid, et arvukus üksi on väga nõrk näitaja, mille abil kahjusid ennustada, sest uuringu tulemused näitavad ka seda, et väike arv kiskjaid võib soodsate tingimuste korral väga suuri kahjusid tekitada, samas kui suured kiskjapopulatsioonid võivad väga tagasihoidlike kahjudega piirduda, kui vastavad sotsiaalmajanduslikud, keskkondlikud ja ajaloolised olud on lammaste kaitsmiseks soodsad.
-
Autorid rõhutasid ka erinevate uuringute tulemusi, mis näitavad, et üleliigne lammaste murdmine ei ole hundi puhul sugugi universaalne (ja mõnel juhul isegi mitte tavaline) kiskjakäitumine. Tõsi, Itaalias Arezzo provintsis murdsid hundid 30% rünnakutest rohkem kui 10 lammast. Samas Toscana maakonnas laiemalt esines massimurdmisi vaid 2.3% juhtudest (kusjuures massimurdmised andsid kokku vaid 19% kaotatud lammastest). Horvaatias murravad hundid 1.7 - 2.1 lammast rünnaku kohta.
KOKKUVÕTVALT:
-
Euroopa riigid erinevad nii suurkiskjate, saakloomade kui kariloomade jaotuse ja arvukuse poolest, maastiku struktuuri ja kasutuse ning ka mitmete ökoloogiliste ja sotsiaalmajanduslike faktorite poolest. Seetõttu ei ole konfliktile ühtset lahendust, mis igas riigis ühtviisi hästi toimiks.
-
Analüüsitulemused andsid siiski ka põhjusi optimismiks - mida kauem on suurkiskjatega koos maid jagatud, seda väiksemad on kahjud lambakasvatajatele. Kooseksisteerima õppimine nõuab aega.
-
Kompensatsiooniprogrammidest üksi jääb väheks. Vaja on näha tervikut, mis haarab usaldusväärseid protseduure kiskja tuvastamiseks, toimivat süsteemi lammaste kaitse meetodite tõhustamiseks ning kohalikku sotsiaalse kandevõime arvestamist.
-
Kriitilise tähtsusega suurkiskjatega kooseksisteerimise pikas perspektiivis jätkusuutlikuks lihvimisel on huvigruppide omavaheline suhtlus ja koostöö. Reeglid tuleks kollektiivselt välja töötada ning regulaarselt koos üle vaadata. Kui eesmärgiks on liikuda relvastatud lähenemisest konfliktivabama elu poole, siis on määrav roll sellistel tegevustel, mis keskenduvad inimeste ja suurkiskjate üksteisega taaskohanemise sotsiokultuurilistele aspektidele.
