Kas ja miks on vaja ehitamist kaitsealadel ohjata?

Postitas Looduskalender - L, 04.06.2022 - 08.08
Autorid

Kirjutas Kaili Viilma

Pildistas Helen Kivisild

Image
Ähijärve küla Karula rahvuspargis
Sisu

Ähijärve küla Karula rahvuspargis

Ehitussurve, iseäranis looduskaunitesse kohtadesse, üha kasvab. Viimasel kahel aastal on ehitustaotluste arv aastas suurenenud juba ligi veerandi võrra. Mõnele kaitsealale küsitakse igal aastal sadu ehituslube ja nii kümneid aastaid järjest..

Keskkonnaametile pannakse sageli pahaks kaitsealadele kavandatud ehitustegevuse keelamist, piiramist või "ebamõistlike" tingimuste seadmist. Seda loetakse arengu piduriks ja inimeste põhiõiguste riiveks. Samuti rõhutakse võrdse kohtlemise ootusele, et "kui naaber sai, miks siis mina ei saa?" Ja õigust oma plaane ellu viia otsitakse üha enam nii meedia kui ka kohtu abil. Samal ajal valjeneb pidevalt nendegi hääl, kes sooviksid kaitsealadel inimtegevust oluliselt rohkem piirata.

Seega on keskkonnaamet otsuste tegemisel kolme tule vahel. Esmalt riigi poolt seatud eesmärgid looduse kaitseks ja vastavad õigusaktidega paika pandud reeglid, mis määravad ära keskkonnaameti kaalumisruumi, teiseks ehitushuvilised ja kolmandaks loodushoiu eest seisvad huvigrupid. Sellises olukorras lahenduse leidmine on sageli kaelamurdev ülesanne. Püüan natuke keskkonnaameti otsuste telgitaguseid selgitada.

Milleks üldse piirangud?

Päris kasutuspiiranguteta ja keskkonnavastutusest vabu maid ju ei olegi, alati peab oma tegevuse kavandamisel mõnda seadust, määrust või eeskirja silmas pidama. Ka tavalises majandusmetsas ei saa alati puid raiuda, mistahes kohta ei saa vabalt maja ehitada, niisama lihtsalt ei saa vett võtta, väljaspool teid sõita, lärmi teha, pinnast reostada jne.

Looduskaitsealustel maadel on reeglid sageli veelgi rangemad. Loodust võetakse eraldi kaitse alla väga erinevatel põhjustel: üksikute liikide ja taimekoosluste, veekogude, märgalade, metsade, niitude, kaunite pärandmaastike ja kultuuripärandi, üksikute pinnavormide, põlispuude, jugade, jms erakordsete looduslike objektide kaitseks.

Väga üldistatult püüab riiklik looduskaitse tagada tasakaalus, toimiva ja elurikka keskkonna säilimist. Selleks piirataksegi looduse seisukohast kõige väärtuslikumatel ja õrnematel aladel neid kahjustavat või hävitavat inimtegevust enam kui väljaspool kaitsealasid.

Ehitussurve, iseäranis looduskaunitesse kohtadesse, üha kasvab. Viimasel kahel aastal on ehitustaotluste arv aastas suurenenud juba ligi veerandi võrra. Koroonakriis ajendas inimesi maale kolima, endale maakodu soetama või olemasolevat kõvasti kõpitsema.

Mõnele kaitsealale küsitakse igal aastal sadu ehituslube ja nii kümneid aastaid järjest. Lisaks elamutele soovitakse ehitada abihooneid (saunad, kuurid, garaažid), varjualuseid, kämpinguid, puhkekohti, tiike, juurdepääsuteid, päikeseparke, paadisildasid, kanaleid, spordiväljakuid, tarasid jne.

Kui kõik huvilised oleksid kõikjale alati ehitusõigused saanud, siis näeksid Otepää kuppelmaastikud, Vooremaa, Lahemaa ja väga paljude veekogude kaldad juba üsna linnalähedaste asumite moodi välja. Võib küsida, et mis siis sellest, inimestel oleks seal kena elada, aga...

Miks keelata, kui on õigus lubada?

Keskkonnaamet ei keela midagi kiusu pärast, pole meil ka majanduslikke-, poliitilisi- ega erahuvisid. Meie ülesanne on vaadata laiemat pilti ning hinnata parimate erialateadmiste pinnalt, kas kavandatud tegevus kahjustaks eraldi või koosmõjus teiste tegevustega selle ala eesmärke, mh liikide, koosluste ja maastike kaitse.

Kui endal teadmisi napib, küsitakse nõu eriala parimatelt spetsialistidelt. Vajadusel tehakse inventuure ja tellitakse uuringuid. Näiteks olemasolevate hoonete ja talukohtade maitsekat korrastamist või ajaloolisele õuealale sobituvate uute ehitiste püstitamist väljapoole veekaitsevööndit pole põhjust keelata. Samuti annavad kaitse-eeskirjad vahel õiguse teatud ehitiste püstitamiseks keskkonnaametilt luba küsimata.

Samal ajal võivad eeskirjades olla vahel ka keelud, mis sätestavad, kuhu keskkonnaamet ei saa ehitamise lubamist kas üldse või siis teatud ehitiste tüüpide puhul kaaluda, näiteks veekogude kalda ehituskeeluvööndisse, põlisele metsamaale või seni hoonestamata alale ehitamist või tootmisotstarbega ehitisi.

Kui eeskirjadega seatud reeglite järgmine on veel suhteliselt lihtne, ehkki piirang võib vahel tunduda ebaõiglane, läheb asi eriti keeruliseks siis, kui ehitusõigus on keskkonnaameti kaaluda.

Looduslikud tingimused on praktiliselt igas paigas unikaalsed ja neid pole võimalik teise paigaga üks ühele võrrelda. Mõnel niidul käib kotkas söömas, teisel kasvab haruldane taimeliik, mõni koht on märjem, teine avatud vaadetega, mõni asub järsul nõlval, teine ajaloolises ja hästi säilinud külamaastikus jne.

Kaalutavaid näitajaid ja nende kombinatsioone on väga palju. Lisaks on veel kuhjuvad mõjud: näiteks kui mõne päikesepaneeli paigaldamisel suure lageala varjatud vaatega nurka ei mõjuta ala kaitse-eesmärke, siis oleks kõigi selle piirkonna maaomanike päikesepargi rajamise taotluste rahuldamine võimatu. Kogu lageala saaks nii päikesepaneelidega kaetud, vaated rikutud, liigid ja elupaik hävitatud.

Sama näite võiks tuua veekogude ääres asuvate kinnistute paadisildade ja –kanalite kohta: üks sild või kanal paatide veeskamiseks poleks probleem, aga 30 silda või kanalit ehk igale maaomanikule enda randumispaik on juba väga olulise keskkonnamõjuga.

Eesti üldise keskkonnaseisundi pideva halvenemise (veekogude kinnikasvamine liigsete toitainete ja põhjavee reostumine kemikaalide tõttu, liikide ohustatuse kasv, looduslike koosluste ja viljakate põllumaade hävimine jne), looduslike tingimuste eripärade, varasematele kogemuste ja ka kohtupraktika tõttu ei võta keskkonnaamet kergelt ühtegi taotlust, mis muudaks seniseid olusid püsivalt.

Taotlejad kipuvad sageli alahindama keskkonnaameti spetsialistide pädevust, kogemusi ja võimet tegevuste tegelikke ja pikaajalisi mõjusid prognoosida. Üks elamu ei ole kunagi vaid üks elamu, vaid meie jaoks on see juurdepääsuteed, kommunikatsioonid, sh energia-, vee- ja kanalisatsioonivarustus, abihooned, puhkerajatised, hooldatud ehk mittelooduslik õuemaa (mida suudetakse tehnika abil juba mitmete hektarite ulatuses madalmurusena hoida) ja tarad.

Kahetsusväärselt sageli lisandub ka piirkonda sobimatu kõrghaljastus (vaateid sulgevad hekid või maapiirkonnas võõrkehana mõjuvad elupuud), sillutatud õuealad, tiigid ja välivalgustus. Loodust häirib ka elutegevusega paratamatult kaasnev müra ja transpordikoormuse kasv, samuti teehooldusvahendite kogunemine loodusesse (sool, liiv).

Veekogude ääres põhjustavad õuealad ka hajureostus, kuna madalmurused või sillutatud alad ei seo veekogu poole valguvast pinnaveest toitaineid nagu looduslik taimestik. Sellel kõigel on aga kokkuvõttes juba palju suurem mõju kui vaid sajaruuduse maja püstitamisel. Nii võetaksegi otsuste tegemisel aluseks kõik kättesaadavad keskkonna- ja ruumiandmed, vaadatakse paik üle looduses ja konsulteeritakse kolleegidega. Ja kahtluse korral langetatakse otsus siiski looduse kasuks.

Lubamine ja keelamine

Väide, et kaitsealadel ei lubata kunagi midagi teha ei vasta tõele. Keskkonnaameti looduskasutuse osakonnas menetletakse aastas ca 6000 erinevat tegevusluba kaitsealustel loodusobjektidel. Väga sageli seatakse küll tingimusi, kuid päris keelduvaid otsuseid on vaid ca kümnendik kõigist taotlustest.

Põhjendama peab nii lubamist kui ka keelamist, aga keelamised on meie jaoks kahtlemata palju keerulisemad ja vajavad enam selgitamist. Üha enam heidetakse siiski ette ka liigset lubamist, toimib naabrivalve ja saame kirju tähelepanelikelt kodanikelt.

Keskkonnaamet on kaitsealadel varmas lubama tegevusi, mis aitavad kaasa loodushariduse ja keskkonnateadlikkuse laiemale edendamisele (mitte segi ajada privaatse pildistamishuvi või looduses lõbutsemisega), poollooduslike koosluste, vaadete ja maastike hooldamisele (niitmine, karjatamine), ajalooliste talukohtade väärikale taastamisele, keskkonnaohutuse suurendamisele (näiteks reoveekäitussüsteemide rajamine) ja maastike väärindamisele (näiteks õhuliinide asendamine maakaablitega, tootmishoonete varemete lammutamine).

Väga ettevaatlikud oleme täiesti uute hoonestusalade rajamise ja veekogudega seotud või neid mõjutavate tegevuste kavandamise puhul.

Parimatel juhtudel on loodukaitseraha toel või looduskeskkonda säilitanud piirangute tõttu maaelu hoopis hoogu juurde saanud. Nii on näiteks paljudes kohtades jalad alla saanud talunikud, kes panustavad riigi toetusel maahooldusesse. Kaunist keskkonnast lõikavad tulu nii turismikorraldajad kui ka puhkajad, keda ei peibutaks hoonestusalade vahel kõndimine.

Sama piirkonna kaitsealadel on kinnisvara hinnad sageli palju kõrgemad kui väljaspool kaitsealasid just kvaliteetse elukeskkonna ja suurema privaatsuse tõttu. Liigne arendustegevus töötab sellele kõigele vastu. Ja kuigi me ei oska rahas hästi mõõta elurikkuse ja puhta keskkonna väärtust, siis vaid sellepärast, et see on hindamatu ehk asendamatu.

Keskkonnaameti soovitused

  • Enne kaitsealale maa soetamist uuri müüjalt ja keskkonnaameti piirkonna kontorist, millised on selle maa kasutamise reeglid ja võimalused; kaitsealade sihtkaitsevööndisse ei tasu ehitussoovidega maad soetada, samuti on enamasti keelatud metsamaale ja pool-looduslikele niitudele ja märgaladele ehitamine.
  • Eelista uusarendusele vana hoonestusala soetamist ja korrastamist, saad boonusena juba kõrghaljastuse.
  • Uuri ja vaata, millised on piirkonna ehitustavad ning lase oma uusarendus kohe juba nendega sobivalt kavandada.

 

Lugu ilmus ERR portaalis arvamusloona 27.05

Sildid

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.