Tutvustame Youtube´is vabalt kättesaadavat dokumentaalfilmi, mis on pühendatud pleistotseeni ajastul elanud hallhundi suuremale suguvennale - ürghundile - ja tema väljasuremise võimalikele põhjustele.
Tekst: Laura Kiiroja
Filmi pealkiri "Eelajaloolised kiskjad - mõrtsukhunt" on muidugi kaunis meelevaldne, nimetades ürghunti tema suuruse tõttu mõrtsukhundiks. Tegelast konteksti pannes saab aga aru, et tegu on lihtsalt suurkiskjaga. Tol ajal olid ka saakloomad palju suuremad (mammutid, karusuurused laiskloomad jne). Samuti olid konkureerivad suurkiskjad, nagu mõõkhambulised tiigrid ja lühikoonulised karud, tänapäeva tiigrite ja karudega võrreldes hiiglaslikud. Nii nagu kaasaegsed hallhundid, olid ka ürghundid kohandunud murdma endast kuni 10 korda suuremaid saakloomi, nii et nende suurus oli toonasele faunale igati kohane.
Filmis võrreldi ürghunte hallhuntidega ja ekspertide abil püüti jõuda selgusele, miks nendest mõnda aega koos elanud liikidest vaid hallhunt ellu jäi. Luid võrreldes on selge, et ürghundid olid hallhuntidest hulga suuremad - eeldatavasti lausa üle 30 kg raskemad, kaaludes keskmiselt 70 kg. Samuti näitavad arheoloogilised leiud, et ürghundid elasid suuremates karjades, kuhu kuulus kõigi märkide kohaselt 30 või enam liiget. Nende omaduste poolest oli ürghuntidel hallhuntidega võrreldes saaklooma murdmisel kindlasti suur eelis. Evolutsiooniliselt - mitte nii väga.
Nimelt ohustas ürghunte ja paljusid teisi suuri loomi (sh saakloomi) kiire kliimamuutus kombineerituna inimeste tulekuga. Inimesed olid olulised konkurendid suurte saakloomade jahis, aga tõid endaga kaasa ka mitmeid kohaliku fauna jaoks surmavaid haigusi. Olukorras, kus saakloomad surevad välja, on oluline kiskja paindlikkus. Suurem kasv tähendab aga väiksemat paindlikkust.
Hallhundid on ühed paindlikemad kiskjad. Nad jahivad nii suuri saakloomi, nagu piisonid ja põdrad, kui ka väiksemaid saakloomi, nagu jänesed, koprad, hiired ja isegi kalad. Suvel söövad nad ka palju mustikaid ja veedavad kuu või paar üsna omnivoorsetena. Selliste erinevate toiduallikate hankimine nõuab ka väga erinevat jahitaktikat. Näiteks suuri saakloomi jahivad hundid karja koostöös ja toetudes peaasjalikult oma võhmale, ajades saaklooma kuni tema nõrkemiseni joostes taga. Väiksemaid saakloomi jahitakse aga üksinda ja vahel (nt kobraste puhul) hoopis varitsemistaktikaga.
Just käitumuslik paindlikkus võimaldas hallhuntidel muutuvas keskkonnas ellu jääda (ning võimaldab neil ka tänapäeval väga erinevates keskkondades elada). Ürghundid olid aga spetsialiseerunud väga suurte saakloomade jahiks ning ei suutnud kiirelt ümber kohaneda, kui nende tavapärased saakloomaliigid kaduma hakkasid. Seetõttu surid üle 100 000 aasta tihedas konkurentsis ellu jäänud ürghundid üsna kiirelt (sadade või tuhande aasta jooksul) välja.
Filmis olid ka mõned faktivead, millest paar oleks paslik siinkohal esile tuua. Näiteks mainiti mitu korda, et hallhundi karjas on juhthunt (n-ö alfa) see, kes saaklooma lõpuks hammustab ja maha murrab. Päris nii see siiski pole. Hammustab ja lõplikult maha murrab saaklooma füüsiliselt kõige suurem ja tugevam karjaliige (koos teiste abiga, aga temal on selles võtmeroll). Vahel on selleks juhtisane, vahel aga mitte, sest hundikarja juhtloomi ei valita suuruse järgi. Jahikoostöös on töörollid jaotunud aga oskuste, mitte hierarhia järgi - nii on kõigil suurem võimalus kõht täis saada.
Teine ja olulisem möödalask oli ürghuntide välimus, kuid see tuleb filmitegijatele andeks anda, sest sel ajal ei olnud veel ilmunud põnevat teadustööd, mille tulemusi me rahvuslooma lehel möödunud aasta augustis kajastasime. Nimelt on alust arvata, et ürghundid olid hoopis punaka kasuka, kohevil saba ja ümarate kõrvadega. Suurbritannia teadlased väitsid oma 2021. aasta publikatsioonis, et ürghunt polnudki tegelikult hunt, vaid oli hundiga geneetiliselt sama lähedane koerlane kui rebane, kährikkoer, hüäänkoer või lakkhunt. Seda toetab ka tõendite puudus ürghundi ja temaga koos elanud hallhundi ristumisest. Praegu on arutelus, kas oleks tarvis muuta ürghundi teaduslikku nimetust (milleks on seni olnud Canis dirus), eemaldades ta Canis ehk hundilaadsete perekonnast ning paigutades Canid ehk koerlaste sugukonnas eraldi.
