VIDEO: kanad sulalumes

Nurmkana või põldpüü, võta sa kinni, igatahes üks salk toimetas Sahargu külas, Virumaal talu kuuskede okste all. Möödasõitev traktor peletas linnud jooksu, sabad sulalumest valged…

 

 

Möödunud aasta oktoobrikuu lõpupoole moodustusid nurmkanade salgad, kes  jäävad kokku kevadeni - olgu talv nagu on, aga kambaga saab ikka kergemini hakkama ja ka valvsaid silmapaare ohtude tunnistamiseks rohkem. Tegu on paigalindudega, kes meile levinud koos põllumajandusega, millele viitab nende varasem nimi - põldpüü. Väheks on meil neid jäänud ning kohata võime nii põlde, kui niite ääristavates põõsastikes või metsaservade läheduses, samuti jõgede kallasalasidel, metsalagendikel või raielankidel, klibusel mererannikul. Õhtupoolsetel aegadel käivad nurmkanade salgad teede veertes ka metsasihtidel kruusa nokkimas.

 

Jässaka olemisega nurmkana, kui – kukk kannavad sarnast hallikat sulerüüd. Pikkust on neil kolmekümne sentimeetri jagu, kaalu suurematel kuni nelisada grammi. Värve leiame nimetatute sulestikus päris ohtrasti – telliskivi karva on laup, silmade ümbrus ja kurgualune, samuti külgmised sabasuled. Seljal ning külgedel pruunid träpsud. Nokk tume ning jalad hallid. Varematel aegadel arvati, et suur sügavpruun hobuseraua kujuline laik on ainult kukkede tunnus.

 

Toitutakse ainult maapinnal: otsitakse umbrohuseemneid, põldudele koristamise käigus varisenud viljateri, rohttaimede erinevaid osiseid ka marju ning veidi loomsest toidust, kui leidub – tigusid, lülijalgseid…

 

Häirimisel tõuseb parv lendu, aga lennatakse madalalt, kiirelt „vurisevate“ tiivalöökidega. Lennumaa pole eriti pikk ning maandutakse omapäraselt, äkilise kaarega.

 

Vaata nurmkanade vaatlusi: LINK

Nurmkana.