Pildistas Marju Meidla
Männi-kuldpoorik Nõva maastikukaitsealal
Männi-kuldpoorik Aureoboletus projectellus
Selline puravikuline hakkas kasvama Leedu kuivades männikutes ja luitemetsades veerand sajandi eest ja on tänaseks sellistes metsades muutunud kõige levinumaks puravikuks. Eestis leiti esimesed männi-kuldpoorikud kuue aasta eest Lääne-Eestist, kuid seent on määratud mõne aasta eest ka Peipsi rannamännikutes.
Kuidas sattus Kanadast pärit seen Baltikumi metsadesse?
Arvatakse, et männi-kuldpoorik toodi Leetu koos männi istikutega, aga seene eosed levivad väga hästi tuulega, kuid võimalik, et ka lindude abil ja nii kasvab meilgi uus puravikuline.
Männi-kuldpoorikuid on kõige tõenäolisem leida liivapinnasel männimetsadest ja nüüd vaatleme välimuse omapära.
Pika jalaga puravikud hakkavad männikus kindlasti silma ja üldjuhul kasvab neid ühes kohas palju (pildil olevas seenekohas kasvas neid üheksa). Kuiv seenejalg on sageli seenekübaraga sama värvi. Kummastust tekitab sooniline seenejalg, mis eristab teda teistest meil kasvavatest puravikest.
Punakaspruun seenekübar on samuti sametjas ja kuiv: noorel seenel kumer, aga vananedes lamendub. Puravikele omased kübara alused torukesed rohekaskollased.
Kirjanduse andmetel on männi-kuldpoorik söödav puravikuline.
