Kain ja Aabel

Kaljukotkas ehk maakotkas       Aquila chrysaetos

Aquila nimega kotkastel on kainism geenidega kaasa antud ja arvata võib, et seetõttu ei takista toimuvat ka vanalinnud. Seetõttu pole juhtunud nägema kaljukotkaste pesakaamerast teistsugust pilti: toitmisel saab pala kiirem või tugevam ja poegade omavaheline nagelemine käib sünnist saadik, kuni...

Looduses on kainism kestnud miljoneid aastaid ja osutunud isegi vajalikuks liigi säilimisele tugevamate isendite kaudu nagu ka looduse piiratud toidulaua otstarbekas kasutamine.

Inimestele on sõna kainism mõtestatud tuhandeid aastaid tagasi.

Vanas Testamendis olid Kain põlluharija ja Aadam karjakasvataja ehk Aadama ja Eeva pojad.

Lõikuspühal tõid mõlemad Jumalale ohvreid, Kain põllusaadusi ja Aabel oma karja esimese talle. Jumal võttis vastu Aabeli ohvri kuid Kaini viljaannid lükkas Jumal tagasi. Nii sai ainult Aabel Jumalalt õnnistuse.

Legend kõneleb: Kain vihastas ja tema nägu läks pilve.

Jahve küsis temalt: Mispärast sa pilgu maha lööd? Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees. Kuid sina pead tema üle valitsema.  

Jahve sõnad annavad märku vanema venna solvumisest ja esmasündinu alandatusest.

Kaini nimi (heebrea keeles “saama või omandama”), tähendas, et ta oli harjunud esmasündinu võimu ja tugevusega, ennast maksma panema.

Kain ei võtnud Jahve hoiatust ”luuravast patust” kuulda. Kadedusest ja vihast enesevalitsuse kaotanud Kain tappis Aabeli.

Kuritööd nähes pöördus Jahve uuesti Kaini poole ning küsis: „Kus sinu vend on?“

Kain vastus oli ülbe: “Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?”

Dialoogi sõnum on vahedalt selge: vennaarm oli Kaini hingest jäädavalt kadunud, vendlus oli hävinud...