Pildil sotsialiseeritud loomaaiahunt Lady koos Laura Kiirojaga Wildenburgi loomapargis Saksamaal.
Tekst: Rahvuslooma ümarlaud
Rahvuslooma ümarlauda ajendas murelikku vastulauset kirjutama Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) pöördumine peaminister Kristen Michali poole, kus oli kirjas: “Palume, et riik kasutaks võimalust tegutseda enne, kui kiskjarünnakud nõuavad esimese inimelu”, viidates sellega, et sagenenud kari- ja koduloomade hundirünnakute taustal oleks inimohvri lisandumine justkui üksnes aja küsimus. EPKK pöördumise järel on hundihirm meedias levinud kulutulena. Teadsime Rahvuslooma ümarlauas juba algusest peale ehk 2018. aastast, et teatud mõtteviisid ühiskonnas on visad muutuma ning juurdunud valearusaamadest lahtilaskmine on aastakümnete küsimus. Loodaks siiski varsti viia eestlaste teadlikkuse sellisele tasemele, et hundihirmust rääkimine eelpool toodud kujul mõjuks kõigile selgelt ebaadekvaatsena.
Looduses elavate huntide rünnakuid inimestele on põhjustanud marutaudis, kisklusest motiveeritud või provotseeritud (ehk enesekaitseks reageerivad) hundid. Kisklusest motiveeritud rünnakuid soosivad inimhirmu kadumine – näiteks inimeste toiduga seostamise tagajärjel, mis võib olla inimesepoolse toitmise, inimasustuste juures prügi söömise või kariloomakasvatuse jääkide kiskjatele kättesaadavaks tegemise tulemus – samuti ekstreemsed sotsiaal-keskkondlikud tingimused. Viimaste all võib nimetada näiteks varasemate sajandite Eesti olusid, mil imikuid asetati põlluveerele magama, kui vanemad eemal tööd tegid, lapsi kasutati karjastena ja väikeste laste üksinda metsa marjule või tule jaoks puid korjama saatmine oli tavaline. Lisaks sõjaaegsete segaduste perioodid, mil ühelt poolt hundijahti ei jõutud pidada ning teisalt oli huntidel metsas surnud inimestega kui potentsiaalse toiduga rohkem kokkupuuteid.
Nüüdseks on need olukorrad suures osas minevikku vajunud: näiteks koerlaste vaktsineerimise tõttu marutaudi peaaegu ei esine ning sotsiaal-keskkondlikud tingimusedki on paljuski muutunud. Hallivatimehe inimhirmu kadumise üle pole samuti põhjust muret tunda. Sajanditepikkune süstemaatiline inimesepoolne sute küttimine, mis mingil perioodil viis Põhja-Ameerikas ja suures osas Euroopas hundi peaaegu väljasuremiseni on muutnud hallhundi liigina äärmiselt inimkartlikuks (v.a polaarhundi puhul, keda pole sel määral kunagi kütitud). Seejuures on hundi inimhirm mitte vaid indiviidi eluperioodil õpitud, vaid geneetiline. Seda ilmestab fakt, et loomaaiahunte tuleb inimestega sotsialiseerida olenemata sellest, mitu põlvkonda esivanemaid on neil loomaaias elanud. Vastasel juhul on nad äärmiselt inimkartlikud ja sellest tulenevalt loomaaias kui inimesterohkes keskkonnas elades tohutus stressis.
Hundibioloog L. David Mech on kirjeldanud hallivatimeest kui põhjapoolkera kõige inimkartlikumat looma. Susi on lausa nii kartlik, et kui leiab inimese oma uru juurest, hülgab ta pigem pojad, kui ründab inimest (erinevalt näiteks karust). Vähenenud inimhirmuga probleemhuntide juhtumeid esineb maailmas vaid erandjuhtudel üksikisendite puhul - näiteks olukordades, kus keegi on hunti toitnud, hundikutsikat on proovitud koduloomana üles kasvatada vms. Vähenenud inimhirmu “diagnoosimiseks” on kindlad kriteeriumid: potentsiaalselt ohtlikuks saab pidada hunti, kes talub korduvalt inimese lähedust 30 m kaugusel või veelgi lähemal. Siin aga on määravaks kriteeriumiks, et hunt saab aru, et tegemist on inimesega ja et inimene teda näeb. Pelgalt majade, traktorite või autode juures liikumine ei tähenda mitte inimhirmu puudumist, vaid majade ja sõidukite hirmu puudumist. Kui inimene neist väljub, põgeneb hunt enamasti, saba sorgus, metsa.
Hundirünnakute uuringud
Teadusuuringud on hundihirmu alusetust korduvalt tõestanud. Hunditeadlase John Linnelli 2021. aastal avaldatud põhjalik analüüs eelnenud 18 aasta hundirünnakute kohta näitas, et marutaudivabadel aladel on hundirünnaku oht praktiliselt olematu. Internetis on Linnelli ja ta kolleegide uuring „Wolf Attacks On Humans: An Update For 2002–2020“ hõlpsalt kättesaadav: https://brage.nina.no/nina-
Linnell leidis praegusaja hundirünnakute kohta järgnevat: Põhja-Ameerikas ja Euroopas 18 aasta jooksul (2002-2020) esinenud hundirünnakute teadete hulgast tuvastati 12 tõestatud rünnakut 14 ohvriga, millest vaid 2 lõppes surmaga. Uuringualas elab ca 75 000 hunti (60 000 Ameerikas ja 15 000 Euroopas) kõrvuti sadade miljonite inimestega. Teadlased võtsid uuringu kokku sõnumiga, et hundirünnakutega seotud riskid on küll nullist kõrgemad, kuid kaugelt liiga madalad, et neid arvestatavaks ohuks pidada.
Ka Linnelli ja tema kolleegide eelmine, 2002. aastal avaldatud uuring jõudis samale järeldusele. Selles leiti, et eelnenud 50 aasta jooksul olid täie tervise juures hundid tapnud 4 inimest Euroopas ja mitte ühtegi Põhja-Ameerikas. Marutaudis huntide puhul olid need arvud vastavalt 5 ja 0. Euroopas oli toona umbes 10 000 – 20 000 hunti ja Põhja-Ameerikas 60 000. Marutaudi vastu hakati Eestis metsloomi vaktsineerima 2000ndate alguses.
Muuhulgas käsitleti Linnelli jt 2021. aasta uuringus ka Eestis paari aasta eest toimunud Hiiumaa juhtumit, mille puhul hundirünnak ei leidnud kinnitust: “Juulis 2019 kajastasid Eesti meediaväljaanded lugu Hiiumaa saarel väidetavalt vanemat naisterahvast rünnanud hundist. Eesti looduskaitseametnike järelkontrolli käigus tehtud välitööde ja intervjuude analüüsimisel ei leitud mingit kinnitust hundirünnakule”. Eelnenud tekst on leitav uuringu leheküljelt 21 koos paljude teiste sarnaste juhtumitega peatüki all 4.7. "Vangistatud hundid, valeuudised, valetõlgendused ja tuvastusvead" (Captive wolves, fake news, misrepresentation and mistaken identities).
Kõrvalpõikeks tasub mainida, et sarnaste pealkirjade alla kuuluvad ka kõiksugu folkloorsete süžeedega jutud ilveste ja huntide rünnakutest stiilis “koolipoiss läks kaduma, metsast leiti vaid ranits”. Nii zooloog Mati Kaal kui folklorist Marju Kõivupuu on kinnitanud, et sellised jutud olid levinud üle kogu kunagise nõukogudemaa, kuid ei ole leidnud faktilist kinnitust. Nende levimisele on kaasa aidanud ka nõukogude aja riiklikud kampaaniad huntide (ja teiste “kahjulike” liikide) hävitamiseks, mis kindlasti süvendasid hundihirmu ja kinnitasid arusaama, et hunt on üks ohtlik loom, kes tuleks igaks juhuks tappa.
Hundirünnakud võrdluses teiste loomadega
Teiste suurte karnivooride ja ka muude loomaliikidega võrreldes on hundid ühed ohutumad. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides ründavad kodukoerad ligi miljonit inimest aastas (neist 16–18 juhtumit lõpevad surmaga). Pruunkarud tapavad maailmas kokku ligi 950 inimest sajandis. Sõralistega (nt metskits, põder) seotud liiklusõnnetustes saavad pelgalt Ameerika Ühendriikides aastas viga 59 000 inimest ja surma 440 inimest.
Võrreldes hunti näiteks meie pruunkaruga, kes statistika kohaselt on inimesele märksa ohtlikum, paneb imestama, et karusid ei näi Eestis keegi kartvat. Karumõmmid kondavad taluhoovis, neist tehtud videod toovad inimestele rõõmu ning meedia jagab karude silmamisest lugusid ülekaalukalt südamlikus toonis. Karude arvukus 900-950 isendi juures ei ole eriti kellelegi pinnuks silmas. Samas hundi kui Eesti kõige madalamaarvulise suurkiskja asurkond oma 350-400 isendiga (vastavalt viimasele seirearuandele ehk 2023. aasta sügisene arvukus ENNE JAHIHOOAEGA, pärast oli poole väiksem) on eestlaste jaoks vastuvõetamatult suur ning 8-pealise normaalse, terve ja elujõulise hundikarja nägemine rajakaameras külvab paanikat.
Meil on Eesti looduses mürgiseid taimi ja inimesele potentsiaalselt ohtlikke loomi (puukidest ja rästikutest kuni suurkiskjateni), aga nendega tuleb õppida koos toimima ja riske mõistlikult arvestama. Kui teil pole põdrafoobiat või karufoobiat, siis milleks hundifoobia?
