Aprillis vallutas internetimaailma video uudishimulikest polaarhuntidest Arktikas, kes loodusfotograafe uudistasid.
Tekst: Laura Kiiroja
Video: Silas Pijamini
https://www.tiktok.com/@silas.pijamini/video/7492809511464455479
Video on tehtud Kanadas, Nunavuti territooriumil kuue loodusfotograafi ekspeditsiooni käigus. Loodusfotograafide kohalik giid Terry Noah rääkis, et kuigi nii lähedalt õnnestub polaarhunte näha harva, on ta sarnaseid olukordi oma pikkade tööaastate jooksul varemgi kogenud.
Miks polaarhundid inimestele nii lähedale tulevad? Neid hunte pole millegagi meelitatud – pole neile söötasid üles pandud ega pole neid inimese poolt söödetud. Samuti ei ole hundid endale inimese näol hambaalust hankimas. Nad on lihtsalt uudishimulikud ning seda võimaldab neil olla tõsiasi, et Arktikas pole inimesed iialgi hunte süstemaatiliselt ja peaaegu liigi väljasuremiseni küttinud nii nagu Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Seetõttu pole polaarhuntidel ka välja kujunenud geneetilist inimhirmu.
Polaarhundid on suurepäraseks näiteks sellest, et inimhirmu puudumine ei tähenda otsejoones, et hundid oleksid inimese suunas agressiivsed või näeksid neid saakloomana (retoorika, mida meie kandis kahjuks palju kuulda on). Teadlased on seda tõsiasja juba ammuilma ära kasutanud ning palju aastakümneid on polaarhunte jälgides – ettevaatlikult, loomi seejuures austades ja häirimata – õnnestunud huntide eluviisi kohta palju teada saada. Väga palju suuri avastusi tuleb just polaarhuntide uuringutest! Ka polaarhundid ise on jäänud inimeste suhtes austavaks ja ettevaatlikuks. Terry Noah kogemusel paneb inimese iga järsk liigutus neid võpatama ja eemale hüppama – metsikule ja neofoobsele liigile igati omane käitumine.
Loomulikult tuleb arvestada, et tegemist on suurkiskjast metsloomaga ning Terry Noah sõnutsi on seiklejatele ka vastavad õpetussõnad antud: jää oma grupi lähedale, ära iial hunte sööda, ära ürita hunte puudutada ning ole valvel (see tähendab, ole enda ümber toimuva suhtes tähelepanelik). Üks oluline reegel on neil veel: ära jäta oma atribuutikat kuskile vedelema. Miks? Sest uudishimulikud kriimsilmad on ka huntidele omaselt oportunistlikud ning kui midagi põnevat jääb saadavale, peab ju sellest võimalusest ometi kinni haarama. Huntide peamisest ressursireeglist – mis minu käes, see minu oma – oleme rahvuslooma lehel varasemalt kirjutanud. Seega kui hunt haarab hambusse hirmkalli objektiivi, ei jää fotograafil muud üle kui objektiiviga hüvasti jätta (sest huntidega füüsilisse konflikti astuda ei soovi küll ükski tervemõistuslik inimene).
Intervjuud Terry Noah’ga saab lugeda siit:
