Eestimaa metsik loodus on hädas, kuid abikäed loodusele on jäänud lühikeseks ja iga uus loodust puudutav seaduse muudatus vähendab sootuks inimese abi loodusele.
Läbi aegade on suutnud loodus toimida koos inimesega harmoonias - tekkinud on omavaheline abistav süsteem.
Meie hoiame liikide arvukuse tasakaalus, saades vastutasuks nautida looduse ilu ja ande. Kuid 21 sajandil oleme hakkanud looduses rikkusi tahkudesse jagama. Metsas elutsevaid suurulukeid vajame , aga väikeulukid ja pisikesed „metsakodanikud“ alustades lendoravast ning lõpetades mõne haruldase linnuliigiga nagu metsis peavad enne kõike omal jõul hakkama saama.
Aga leidub neid, kes sedasi ei arva ning üha enam leidub avalikkuses inimesi, kes mõistavad hukka mitmed seadusi nagu Jahiseadus. Mis on üks viimaseid saatuslikemaid hoope lendoravale ja metsisele. Jahiseadus, mis on sedavõrd „peenelt häälestatud“, et esmasel lugemisel nagu kaitseks ta enne kõike väikeste huve, kui aga sügavalt mõtiskleda, siis mõistame, et pealt siiru viirulise seaduse sisse on peidetud osav skeem, kuidas tagada jahimeeste huvi küttida ning ohjata enne kõike ainult suurulukite populatsiooni.
Jahiseadus on veel lausa nii hästi kirjutatud, et järelevalve tegemine oleks suhteliselt võimatu. Lubades pidada sisuliselt kontrollimatut suurulukite jahti ja turismiäri.
Niigi kontrolli alt väljunud salakütimine võttis aina suuremaid tuure momendini, kui Eestimaad tabas Aafrika seakatk, millega polnud seaduse koostamise ajal arvestanud seaduse kirjutajad. Riik sekkus jõuliselt Aafrika seakatku vastasesse võitlusesse ehki väikese viivitusega, aga õppis kiiresti osalistest vigadest.
Kuid enne Aafrika seakatku jõudmist Eestisse möllas Eestis üks teinegi hirmuäratav haigus, mis siiani pole näidanud taandumise märke, pigem laiendades oma haaret looduses. Kärntõbi on nakatanud ja tapnud juba lugematul arvul nii metsloomi, aga samuti maakodude koeri ja kasse (taudi saanud loomad on enamasti tulnud „magama panna“ kõigile arusaadavatel põhjustel). Selline on riigi ning jahimeeste vaikimise tulemus.
Kuid kuidas sai kärntõbi, mis Eesti metsades on olnud aegade algusest peale sedavõrd massiliseks? Kärntõppe nakatuvad hundid, ilvesed juba massiliselt ning rebastest ja kährikutest on pea 50 % kärnas.
Hirm marutaudi ees oli sedavõrd suur, et otsustati taud meie loodusest likvideerida hoolimata sellest, millised tagajärjed võivad sündida loodusele pikema aja vältel.
Seoses marutaudi likvideerimisega teadsid kõik, et toimub hüppeline rebase ja kähriku populatsiooni kasv, mis võib omakorda endaga kaasa tuua massilisi haiguste puhanguid. Jahimehed kinnitasid toona, et nad hoiavad väikeulukite populatsiooni ohjes ning selline olukord ei saa kunagi metsas reaalseks.
Kahjuks läks nagu ikka: ei soovi jahimehed tegeleda väikeulukitega. Nagu ajakirjandusest ilmneb võivad nii küttimise, kui ka loenduste andmed olla „laua taga välja mõeldud“.
Mis saab Eestimaa loodusest, kui Me isegi ajakirjanduses ei julge välja öelda tõde, mis metsades tegelikult toimub.....
Lugupidamisega
Mati Sepp
