Taas on aastaring jõudnud veebruari- ehk hundikuuni. Veebruar pole romantiline ainult meie seas, kes me valentinipäeva tähistame, vaid ka huntide seas, sest läheneva paaritumishooaja eel käib üks tihe kurameerimine.
Tekst: Laura Kiiroja
Foto: Chadden Hunter
Hundikutsikad sünnivad aprillis-mais. Põhjapoolsetel laiuskraadidel hiljem, lõunapoolsetel varem. Meil Eestis sünnib enamik hundikutsikaid mai alguses, mõned ka aprilli lõpus. Huntide tiinus kestab 63 päeva. See tähendab, et emahundid indlevad meie kandis enamasti veebruari lõpupoole. Indlus ise kestab kuskil nädala, kuid paaritumishooajaks ettevalmistamine käib juba mitmendat kuud - hormoonid möllavad, karjasuhted on pingelisemad (domineerimishierarhia on just nüüd kõige olulisem) ning juhtpaar veedab aina rohkem kahekesi “kvaliteetaega”. Kõik ikka selleks, et ema-isa suhe oleks ühiselt järglaste kasvatamiseks piisavalt tugev ning kutsikatele jätkuks toitu.
Nimelt on domineerimishierahia peamine eesmärk just paaritumisõiguse määramine. Enamasti paaritubki hundikarjas ainult domineeriv paar, kellele sünnib keskmiselt 4-6 kutsikat. Hundikutsikate suremus on üldiselt väga kõrge (vahel sureb kogu pesakond) ning nälg on üheks levinumaks surmapõhjuseks. Seega üle ühe pesakonna oleks karjal väga keeruline üleval pidada. Siiski on erandeid.
Vahel harva, hundikarjades, kus on rohkem täiskasvanud liikmeid (üle 2 aasta vanad), ja kelle territooriumil on väga palju saakloomi, võivad ühes hundikarjas kahel või isegi kolmel emasel kutsikad sündida. Samuti võib selline olukord aset leida siis, kui karja juhtemane hukkub ning uus domineerimishierarhia ei saa piisavalt kiirelt paika.
Selline olukord tekkis 2000. ja 2001. aastal USAs, Yellowstone’i rahvuspargis, Druid Peak´i hundikarjas. Nimelt 2000. aastal poegis selles karjas lausa 3 emahunti. Kokku sündis 21 kutsikat, kellest ellu jäi erakordselt palju - 20! Järgmisel aastal sündis karja veel 12 kutsikat vähemalt kahel emasloomal. Niisiis oli 2001. aasta Druid Peak´i kari kõige suurem eales dokumenteeritud ja teadlaste poolt kinnitatud hundikari maailmas: selles oli 37 liiget, nendest 5 täiskasvanut, 20 aastavanust “tiinekat” ja 12 kutsikat. Selline otsatu kari ei saa aga kaua koos püsida, sest pinged on suured ning toitu jääb väheks. Nii juhtus ka Druid Peak karjaga - üks hundiema tapeti teiste emahuntide poolt ning kari lahknes mitmes suunas. Juba 2001. aasta lõpuks oli kari mitmeks alagrupiks jagunenud. 2002. aastal oli põhikari vaid 11-liikmeline ning karjaliikmete arv jätkas vähenemist ka järgnevatel aastatel. Lahknenud liikmed moodustasid uutel territooriumitel uusi karju.
Püsivamalt esineb suuremaid hundikarju põhjapoolsematel laiuskraadidel (Arktikas). Seal on huntidel mõistlikum hulganisti koos liikuda, sest väikesi saakloomi sealses faunas napib ning selleks, et piisaval hulgal suuri saakloomi murda, on tarvis suure karja koostööd. Juuresolev pilt on tehtud Kanada Arktikas 2011. aastal. Pilt on varem huntide liikumisjärjekorda puudutava valeinfoga kulutulena levinud. Tuletame igaks juhuks meelde, et hundid liiguvad sügavas lumes üksteise järel selleks, et energiat säästa. Eespool liiguvad tugevamad hundid - kes ära väsib, liigub tahapoole ja keegi teine võtab rajategemise rolli üle.
Järgmise nädala artiklis kirjutame sellest, millised on olnud Euroopa, sealjuures Eesti, kõige suuremad dokumenteeritud hundikarjad ning kas siingi on esinenud olukordi, kus ühes hundikarjas poegib korraga rohkem kui üks emane.
