Linnuvaatleja

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Loomadele, eriti liikidele, kes kasutavad toitumiseks kõiki võimalusi, on inimtekkeline toit üha kättesaadavam. Ka paljud kajakaliigid, eelistades küll veekogudest püütavat, söövad meelsasti kalapüügi tagasiheiteid (kalu, koorikloomi ja teisi selgrootuid, kes ei ole püügi sihtobjektideks, kuid jäävad siiski püügivahenditesse) või prügilatest leitavat.

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

India elanikel on põhjust kaeluskotkastele tänulik olla – need raipetoidulised linnud söövad ära karjamaal surnud loomade korjused, mis muidu meelitaksid ligi hüäänkoeri või nõuaks inimeste poolt koristamist.

Viimase mõnekümne aasta jooksul on aga kotkaste arvukus drastiliselt langenud. Kui varem ulatus tumepea-kaeluskotka (Gyps tenuirostris), valgeselg-kaeluskotka (Gyps bengalensis) ja sale-kaeluskotka (Gyps indicus) arvukus kümnetesse miljonitesse, siis praegu kuuluvad Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN – International Union for Conservation of Nature) punase nimestiku äärmiselt ohustatud (Critically Endangered – CR) liikide kategooriasse.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Lindude söögimaja on täidetud päevalilleseemnetega, toidupallid ripuvad ahvatlevalt. Tihased kõõluvad sireliokstel ja ei suuda otsustada, kas söösta äsja üles riputatud läikivasse plastmassist söögimajja saagi järele. Eile seda ju polnud – väga hästi võib tegu olla ka lõksuga… .

See, kuidas üks või teine indiviid ohtlikku olukorda tajub, on väga erinev. Mõju avaldavad nii varasemad kogemused (näiteks kohtumine raudkulliga), keskkond (varjumisvõimaluste olemasolu) kui ka geenid. Mitmeid olulisi käitumistunnuseid mõjutab SERTgeen, mis on seotud hormooni serotoniin transpordiga. Kui inimese puhul on selle geeni mõju impulsiivsetele otsustele, ärevuskäitumisele ning motivatsiooni kujunemisele teada, siis mõju teiste liikide käitumisele on SERT geenipiirkonna puhul vähe uuritud.

Linnuvaatleja uudis, www.linnuvaatleja.ee

Foto Arne Ader

Leevike

Tere, linnuhuvilised!

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Kuigi tööriistade kasutamist toitumisvõimaluste avardamisel ja ellujäämisvõimaluste parandamisel peeti pikka aega vaid inimeste privileegiks, teame tänaseks, et näiteks kive toiduobjektide purustamiseks või puupulki putukate väljaurgitsemiseks kitsastest kohtadest kasutavad ka mõned primaadid.

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Käharpelikan (Pelecanus crispus) on aastaid olnud Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN – International Union for Conservation of Nature) punase nimestiku kategoorias ohualtid (Vulnerable – VU).

Tänu pikaajalisele kaitsetegevusele lindude Lõuna-Euroopa pesitsusaladel on aga 1990. aastatega võrreldes pelikanide arvukus Euroopas neljakordistunud ning eelmise aasta lõpus tõsteti käharpelikanid kategooriasse ohulähedased (Near threatened – NT).

Käharpelikan / foto: Arjan Haverkamp (wikimedia commons)

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Olukorras, kus loomade elupaigad muutuvad inimtegevuse tulemusena üha väiksemaks või asenduvad asulatega, peavad muutuma ka loomade käitumismustrid. Ohu märkamine ja õigel ajal põgenemine on elulised küsimus, mille puhul vanadest mallidest kinni hoides võib ähvardada kiire hukk.

Ohu märkamist on lindudel küllalt põhjalikult uuritud ja ilmselt ei ole teadmine, et linnalinnud on maapiirkonna liigikaaslastest märksa julgemad, kellelegi uudiseks. Senised uuringud on valdavalt keskendunud sellele, kui lähedale lasevad linnud kiskja, enne kui otsustavad põgeneda. Vähem aga teatakse, millest erinevate liikide põgenemine sõltub.

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Põhja-Euroopas haruldast karbuskajakat ehk mustpea-kajakat (Larus melanocephalus) vaatles Eestis esmakordselt ornitoloog Mihkel Härms 9.-12. mail 1928 Alumisel Vaika saarel (Lääne-Saaremaal Vilsandi rahvuspargi alal). Nagu tol ajal tavaks, kogus Mihkel Härms põneva leiu tõestusmaterjaliks ning linnust tehtud nahka säilitatakse Tartu ülikooli loodusmuuseumi zooloogiakogus.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Valdav osa looduslikust mitmekesisusest on küll mikroskoopiline ja silmale märkamatu, kuid vaieldamatult oluline. Näiteks seedesüsteemis elutsevad mikroorganismid aitavad selgroogsetel keskkonnast vajalikku energiat omastada, kehapinnal asuvad mikroorganismid kaitsevad organismi mitmete haigustekitajate vastu ja võivad oma elutegevuse produktide abil muuta linnu sulestiku kulumiskindlamaks. Kuna pikka aega puudusid nii teadmised kui ka sobilikud meetodid vabalt elavate lindude mikrobioloogia uurimiseks, on see ornitoloogia haru hakanud jõudsalt arenema alles viimase paarikümne aasta jooksul.

Linnuvaatleja, www.linnuvaatleja.ee

Lumekakk (Bubo scandiacus) on tsirkumpolaarse levikuga arktiline lind, kes pesitseb Põhja-Ameerika, Aasia ja ka Euroopa tundraaladel. Varem arvati, et liigi ulatuslikul levialal elab kokku umbes 200 000 lumekakku, kuid viimaste aastate uuringud näitavad varemarvatust palju lokaalsemat levikut ning kordades madalamat liigi arvukust – 14 000 paari ehk 28 000 suguküpset isendit. Kuna lumekaku arvukus kõigub suurel määral koos saakloomade (peamiselt lemmingud ja teised närilised) arvukuse muutustega, võib toiduvaestel aastatel lumekaku koguarvukus langeda 7000, võibolla isegi vaid 5000 paarini. Euroopas, peamiselt Venemaa arktilistel aladel elab hinnanguliselt 700-2300 paari lumekakke.