Sajand tagasi oli metsis (Tetrao urogallus) Eestis hinnatud jahilind. Kuigi globaalselt metsis ohustatud ei olnud siis ega ka praegu, hakkas Euroopas ja Balti riikides liigi asurkond vähenema 19. sajandi teisest poolest. Hoolimata linnu Eesti Jahimeeste Seltsi vapilinnu staatusest küttida metsist Eestis enam ei tohi, mitmed riigid on metsise kandnud punasesse nimekirja – metsisest on saanud kaitsealune liik.

Tartu ülikooli juhtivteadur Asko Lõhmus ja tema kolleegid avaldasid hiljuti ülevaate metsise arvukuse muutuse tagamaadest, hõlmates näiteks viimase sajandi jooksul Baltimaades toimunud majanduslikke ja sotsiaalseid muutuseid, mis mõjutasid otseselt või kaudselt ka metsised.

Linnade laienemine on mõjutanud paljude liikide kohasust ja käitumist. Võiks arvata, et elupaigaks linna valinud linnud on seal toimuvaga harjunud, sest igasugune nii füsioloogiline kui ka käitumuslik reageerimine stressi tekitavale olukorrale nõuab energiat.

Sarnaselt inimestele on lindude asustustihedus linnas suurem kui maal ning võib järeldada, et linnas peab ka pesitsuskoha nimel pingutama rohkem kui maal. Linnu agressiivsus ehk näiteks konkurentidega kaklemine ja valjult kisamine võib küll äratada kiskja tähelepanu, kuid kuna sageli on linnas kiskjaid vähe, võib agressiivsuse tulem olla lausa positiivne – linnas võivad edukamalt hakkama saada sõjakamad linnud.

Väike-rändalbatrosside (Diomedea antipodensis) elu kulgeb väga aeglases tempos. Sigimist ei alusta nad enne seitsmendat eluaastat, kurameerimiseni jõuab mõni lind alles 20-aastaselt. Korraga muneb albatrossiema ühe muna; poja väljahaudumiseks ja üleskasvatamiseks kulub terve aasta ning samapalju jääb sigimiskordade vahele taastumiseks. Eluaegsete paaride moodustumisele eelneb mitu aastat laulu ja tantsuga pulmarituaale.

Väike-rändalbatross / foto: JJ Harrison, jjharrison89@facebook.com (Wikimedia Commons)

Selle-aastane Linnuvaatleja määramisvõistlus on lõppenud. Suur aitäh kõigile osalejatele!

Viimases, 9. voorus oli osalejaid kokku 51, sealhulgas algajaid 32 ja edasijõudnuid 19. Algajate raskusastmes vastas kõigile viiele küsimusele õigesti 17 ja edasijõudnutest 5 osalejat.

Viimase vooru vastuseid koos selgitustega saab vaadata küsimuste juurest: algajad ja edasijõudnud.

Viimases voorus õigesti vastanute vahel loosisime välja Tartu ülikooli loodusmuuseumi perepileti, mille võitis Maiu Talja, ning Eesti Loodusmuuseumi perepääsme, mille võitis Õnneke Hermaste.

Hoidmaks kokku energiat ning aega, tasub kiskjal varitseda ning rünnata teistest nõrgematena näivaid saakloomi. Heast tervisest ehk sellest, et rünnak võib kiskjale olla asjatu energia raiskamine ja targem oleks valida teine ohver, võib saakloom teada anda nii kirka värvi kui ka käitumisega. Peamiselt aktiivses liikumises või häälitsemises paljastuvad mitmed isendi kvaliteeti peegeldavad signaalid.

Paljudele linnuliikidele, näiteks linavästrikule (Motacilla alba) või lepalinnule (Phoenicurus phoenicurus), on iseloomulik pidev saba üles-allakõigutamine. Kas selline käitumine võib olla signaaliks kiskjale, uurisid Saksamaal Tübingeni ülikooli teadlased must-lepalinnu näitel (Phoenicurus ochruros).

Tuletame meelde, et Linnuvaatleja määramisvõistluse viimase, 9. vooru vastuseid ootame kuni 27. detsembri südaööni.

9. vooru küsimused leiab siit:
algajad: http://www.linnuvaatleja.ee/maaramisvoistlus/uheksas-voor-algajad
edasijõudnud: http://www.linnuvaatleja.ee/maaramisvoistlus/uheksas-voor-edasijoudnud

Eelmise vooru tulemusi vaata siit:
http://www.linnuvaatleja.ee/uudised/linnuvaatleja-maeaeramisvoistluse-8-vooru-tulemused

Lindude toidumajal toimuvat saab kuni kevadeni jälgida veebikaamera vahendusel. Seda, millised linnuliigid toidumaja külastavad ning miks linnud üht või teistmoodi käituvad ja toimetavad, hakkab tutvustama Linnuvaatleja.

46% imetajaliikidest, 24% roomajatest ja 19% lindudest on seotud elusloodusega kaubitsemisega. Osa sellest on ka illegaalne ning selle vastu võitlemiseks on 183 riiki, sealjuures 1992. aastal ka Eesti, liitunud loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikide rahvusvahelise kaubanduse konventsiooniga.

Näiteks tuuakse Euroopasse, Põhja-Ameerikasse ja Pärsia lahe riikidesse nii seaduslikult kui ka illegaalselt sadu röövlinde, kelle seas on eriti hinnatud haruldased liigid nagu ibeeria kääpakotkas (Aquila adalberti), kõnnupistrik (Falco biarmicus) ja haugaskotkas (Aquila fasciata). Euroopas on viimati nimetatu arvukus alates 20. sajandi teisest poolest vähenenud nii elupaikade muutumise kui ka mürgitamise ja küttimise tõttu.

Ligikaudu 30 aastat kestnud kaitsetöö tulemusena tõsteti sel aastal Uus-Meremaa viiest kiiviliigist kaks, okarito kiivi (Apteryx rowi) ja triipkiivi (A. mantelli), Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN – International Union for Conservation of Nature) punase nimestiku eriti ohustatud (Endangered – EN) liikide kategooriast kategooriasse ohualtid (Vulnerable – VU).

Triipkiivi / foto: Maungatautari Ecological Island Trust (Wikimedia Commons)

1935. aastal kirjutas ornitoloog Eerik Kumari (siis veel nimega Erik Sits) väljaandes “Loodusuurijate Seltsi Aruanded” järgmist: