Looduskalender Vikerraadios

Kirjutas ja Vikerraadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

See, mismoodi vesine ollus praegu taevast alla tuleb, on küll tundide küsimus. Ida-Eestis enamasti langeva lume, lääne pool särava jäite või suisa vihmana.

Jääpurikad  (www.loodusemees.ee)

Küll on kindel, et allapoole ta tõttab, tilkudes vaikselt mööda jääpurikaid, kuni nende ninad juba maani ulatuvad. See on hetk ,kui me vähemalt korra peame krõmpsuvaid jääpurikaid hamba all proovima.

Kirjutas ja Vikerraadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Täiskuu ei andnud pakasele siiski sellist võitu, nagu tavaliselt jaanuari lõpus ja -30 kraadiste ilmade nädal jääb tänavu, kas veebruarisse või hoopis ära.

Talv ise on praegu nagu titepepu, alles saab pakane ilma kriuksuvasse lumme mähkida, kui tuleb sula. Suure tuisu ja lumekoormatega. Just koormatega, sest juba tuleb lund linnast koormatega välja viia.

Härmatis kasel (www.loodusemees.ee)

Kirjutas ja Vikerraadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Eelmise nädala tegijad olid muidugi punane kuu ja külmalaine. Viimane naelutas meid rohkem koduseinte vahele kui tahtsime. Siin Eestimaa idakaares on tõesti ikka nii külm, et toaski läheb käiku kogu villasest lõngast kootud riietusesemete arsenal.

Termomeeter, mis aknalauale seatud, kipub näitama sees ja väljas aina ühesuguseid temperatuure, ainult märk ees on erinev. Kui väljas langeb temperatuur -20 kraadini, siis saab ka toas ahjule rohkem “hagu antud”.

Ja kõige kummalisem on seejuures kuulda, et kusagil Pärnumaal jäi traktor porri kinni, sest maa lumekihi all ei ole veel läbinisti külmunud ja lumi ei lase pakasekraade ligi. Meie mägisemas Eestis on aga kaevud taas tilgatumad.

Kirjutas ja raadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Härmatis aknaklaasil

Nädala alguse kuuvarjutus oli vist midagi sellist, mis kedagi külmaks ei jätnud. Ainult ilma. Aga müstiliselt punapõlevalt taevas hõõguv kuu täisvarjutuse ajal oli tõeliselt lummav vaatepilt. Sellist pilti saame taas näha alles mitmete aastate pärast ja sedagi vaid siis, kui juhtub taas olema selge päev.

Aga nüüd on kuu jälle kahanevas seisus ja see on hea aeg korrastada oma kodu, mõtteid ja ka virtuaalmaailma. Küllap tasub enne sõbrapäeva vaadata üle oma sotsiaalmeedia ja tõsta esiplaanile tõelised sõbrad. Veel parem, käia neil külmadel päevadel sõpradel tõesti külas.

Mul on kombeks peale suuremate tööde lõpetamist korrastada ka oma arvutit, eelkõige siis kaduajal, et saada arvuti tõesti puhtaks.

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Veritsev kibuvits

Kas olete tähele pannud, et looduses on toimunud mingi oluline muutus?

Kohe, kui talve selgroog sai tõnisepäeval, 17. jaanuaril lõplikult murtud ja karu pesas teise külje keeras, hakkas õu helisema. Ei, mitte see Sulapoiste tilkuvate jääpurikate veeksülofon. Vaid linnud! Linnud teevad jälle häält! Kui veel nädal tagasi sumbus iga siuts ja kevadhüüatus paksu lumme, siis nüüd on linnusuud ärevust täis.

Ronga kronksumist on õhk täis. Enam ei ole see ärevushüüd inimese metsa ilmumise pärast, vaid kusagil taevavõlvil keerlev kaarnapaar. Öeldaksegi ju, et tariharjal toovad kaarnad pessa esimese palgi.

Kirjutas ja raadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Vaarikavarred ja kivitäks

Kas mäletate neid maakodu talveaegu, kui pliidi all praksus tuli ja pliidi peal kees teepada vaarikavartega. Kui perega õhtul suusatamast tulles sai ehtsa suitsusingi võileiva kõrvale rüübatud punast lõhnavat vaarikavarreteed.

Tõsi minul on koolipõlvest meeles ka need korrad, kui klassiga suusasõidul kusagil metsaservas lõke üles tehti, ja lõkkel toki otsas kaasavõetud sardelle küpsetati. Ja ikka oli selle kõrval ka seesama punakuldne vaarikavarretee plekk-kruusis auramas.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Nüpli maastik. Otepää looduspark

Lund sajab ja sajab. Maapind on Tartu ümbruses kaetud nii paksu lumega, et mõttes arvan seda juba räästani ulatuvat. Ja ka tegelikult on teerajalt kokku kühveldatud hang mulle juba puusani. Aga ilmateenistuse lumekaart näitab ikka alla kahekümne sentimeetri.

Eelmise nädala keskpaigas otsustasin selgust saada, kui paks on siis see lumekiht mu maja ees. Leidsin lapse rohelise koolijoonlaua ja surusin hange. Lootuses muidugi, et kõik selle kolmkümmend sentimeetrit hangesügavusse sukelduvad. Aga võta näpust! Esimese hooga jäi joonlaud pidama 10 sentimeetri peal, siis tuli lume sees vastu ilmselt eelmise aasta jõulusula koorik. Kui ka sellest joonlaua läbi surusin, siis jäigi vaid tühised 13 sentimeetrit.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Koer tuisus

Tuisutuul tuli lõpuks, just selline nagu vanades vene filmides. Kui maailm on lumetantsust nähtamatu. Tuul võtab õue minnes laulda su puukorvi traatides ja selles uksepilus, mis puukuuri seinas ja aiavärava lippide vahel, kui hommikust ajalehte tooma lähed. Laulab ürgse jõuga, häälega, mis ühtejagu hirmutab, luudeni läbi möirgab ja teisest küljest paneb kuulama, kui looduse kõige kaunim sümfoonia.

Aga selles põhjatormis jagus tõelist tuisulund vaid mereäärsetele. Lõuna-Eestis keerutas ta maja lõunaküljele kokku põlvekõrguse hange, mis lumelabidaga korra vibutades olematuks tuhises.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Saastna maastik kadakatega. Matsalu

Meie peres on juba viiendat aastat väike armas koerake, kelle pidev uudishimu paneb ka mind kõiki asju rohkem nuusutama ja uurima. Eelkõige taimi. Aga koerapidajana on kaduma läinud mu aastavahetused. Paugutamine, mis sel ajal õuest kostab, paneb koerakese nii värisema, et kogu pidulik hetk läheb koera julgustamisele.

Seepärast tahan ma selleks aastaks teile soovitada ühe hoopis rahulikuma ja tervislikuma tulevärgi.

Vedage aastavahetuse hetkeks välja oma grillalused ja tooge koju kuhi värskeid kadakaid. Ja süüdake neist hõõguvatel sütel aastavahetuse tulevärk. Mõnusalt pragisev lõke. Sellest tulest sündivat suitsu kasutage aga tervendamiseks, endale seda siis peale lehvitades või suitsust läbi joostes.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Foto Arne Ader

Pärast lumesadu

Talv on nüüd alguse saanud ja kuused paljudes kodudes juba püsti. Vanarahval oli kombeks kuusepuu tuppa tuua jõululaupäeval, nii et kes pole jõudnud veel päris kuuske endale külla kutsuda, siis võiks pühapäevase päeva perega kuusetoomisele pühendada.

Ja ei maksa end lasta eksitada juttudest, nagu oleks karjamaa servast või alusmetsast kuuse raiumine suur patutegu metsa vastu. Kindlasti ei ole. Ma loodan, et ei saabu enam kunagi aeg, kui toas peituvat jõulukuuseilu peab paksude kardinate taha varjama.

Kui mitte muu, siis kuuseokste eeterlike õlide toime, mis teie tuppa sel haigusterikkal ajal lendub, võiks argumendina panna kinni tehiskuuse jutlusetajate suu. Kallistage oma tuppa toodud kuuske kord päevas ja teil ei ole aastavahetuse ajal apteeki asja.