Looduskalender Vikerraadios

Kirjutas ja Vikerraadio saates „Ökoskoop“ luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Päikeseloojang. Otepää kõrgustik

Minu käest on ikka küsitud, millist ilma Sa järgmiseks aastaks ennustad? Jah, olen 12 aastat järjepannu pidanud Eestimaa loodusel silma peal hoidma ja kirjutama-rääkima igal nädala sellest, mis looduses juhtub. Algul Eesti Päevalehes ja nüüd juba mitu aastat raadios. Aga ikka ma tõrgun ilma ennustamast. Ilma-vana on ju põhimõtteliselt lihtne olla – inimesed ei mäleta üle kahe nädala, mis looduses toimus, kogu aeg juhtub ju nii palju. Minagi pean aasta kokkuvõtet tehes oma sotsiaalmeediasse riputatud pildirea üle vaatama. Seega igasugune ennustus ununeb samuti.

Kirjutas ja Vikerraadio saates „Ökoskoop“ luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Tuisk maanteel

Mulle meeldivad tormised päevad. Just see, kuidas tuul vaimuna korstnas ja majaseintel ulub. Lauldes laulu, mis omajagu hirmutavalt ürgne, aga ka looduseitkuna lummav.

Sellist tuult kuuleb meil ikka andresepäevast, 30. novembrist kuni talve alguseni välja. See on aeg, kuhu jäävad meie kõige teed-matvamad tuisud, Padaoru Monicat ehk veel mäletate? Ja millal kõige vihasem tuisulume lend tuleb, ei suuda ka kõige paremad ilmaennustajad ette ennustada. Ta lihtsalt tuleb. Tuleb siis, kui ilmaennustajad on teda juba kaks korda hirmutanud tulema, tuleb kolmandal tormipojal.

Kirjutas ja Vikerraadio saates „Ökoskoop“ luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Õues ringi kõndides tundub, et loodusest polegi midagi rääkida. Ainsam laululind, keda lõõritamas kohtasin, oli Bauhofi õuealale käima unustatud laululinnu plaat.

Suur-kirjurähn

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Jakob ja Wilhelm Grimm "Punamütsike". Eesti Kirjastus, Tallinn,1943. Tõlkinud Lea Nurkse ja illustreerinud Uno Martin.

Mäletate muinasjuttu punamütsikesest? Ma loodan ikka, et mäletate. Kuigi uue aja tehnoloogiaimed ja uued elukombed teevad selle muinasjutu tänapäeval ehk isegi laste jaoks veidi arusaamatuks.

Mis haige vanaema  paksu metsa sees? Vanaema elab ju naabertänaval või linnas, kusagil korterite rägastikus või paremal juhul aedlinnas.

Just selline mõttekäik jooksis mu peast läbi, kui istusin Looduskosmeetika seminaril, kus räägiti peaasjalikult meie looduskosmeetika turundamisest välismaale.

Kirjutas ja Vikerraadio saates „Ökoskoop“ luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Vooremägi

Kas olete vaadanud, kui ilus on praegu suvelõpul külvatud orasepõld. Ja veel lähemalt – kui õrnad ja lainjalt voogavad on need oraselehed, mis kõik ühest kohast välja võrsuvad, kui suur on see roheline põllupuhmas ning milline korrapära ja reastus on neis orasepuhmastes. Ja see tulevase vilja aura, mis nende rohepuhmaste kohal.

Kaunid on ka need suurte silmadega kitsekesed, kes seda smaragdrohelist orast krõmpsutamas käivad. Kuidas möödujat silmates nad hetkeks kangestuvad, siis otsekui ringmängus ringisebides arutavad, mida nüüd teha ja kuidas siis hüpetega kogu karjaga valgeid tagumikke välgutades jalga lastakse. Aga küllap märkate, et kitserahvas pole enam suviselt ruuge, vaid karvkate on sügiseselt hall, nagu see võsa, kuhu nad siirduvad.

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Taas on lopsakas hein oma vägevuse kaotanud ja maadligi madalamaks vajunud. Puude lehed on langenud raske kihina maale ja loonud suurepärase sillutise metsaretkedeks. Vaevarikkad sääse- ja parmuajad on läbi ja nüüd on aeg looduse kaunimaid kohti avastada.

Kõige parem allikate otsimise aeg ei ole veel siiski käes, sest maa ei ole külmunud ja pole esimest härmalund, mis näitaks kätte maapinna soojemad kohad, aga esimese allikaretke ma möödunud pühapäeval tegin.

Marek Laimets

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Puuvõrad

Kodus arvuti taga istudes tundub mulle alati, et olen nii vajalik inimene, et ei või hetkekski levipiirkonnast lahkuda. Äkki on mind kellegil vaja? Aga mingil hetkel ütleb süda, et... nüüd! Kõik! Kao linnast! Ja siis sõidan maakoju või allikaretkedele.

Eelmise nädala keskpaigas, kui töödekuhi oli kasvanud üle pea, haarasin nagist sooja jope, panin matkasaapad jalga ja kadusin.

Aga maastik, mis mõni nädal tagasi oli roheline ja metsane, on äkki saanud läbipaistvaks. Puude lehed on langenud, järgi on vaid puuderahva pikad mustjad soonilised käed.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Wikipedia ja Arne Ader

Iga kord, kui räägitakse kliimamuutustest, hakkab miski minus vaidlema, et ju selliseid sooje aegu on varemgi olnud ja pole siin midagi enneolematut.

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Kooljakuu taevas

Eelmisel nädalal suutis Taevataat meid lõpuks üllatada. Kinkis meile sellise taevaliku vaatepildi, mis sundis lõpuks inimesi nutimaailmast välja tulema, nina taeva poole tõstma ja seda vaatemängu oma telefoni püüdma. Möödunud esmaspäeva loojangul joonistas saabuv sügiskülm meie taevasse kuldse kiirtevihu, just sellise nagu oleks Külmaneitsi oma särava juustekaare üle Eesti heitnud. Neid pilte on nüüd vist tõesti kõigi telefonides, sotsiaalmeedia kontodel ja meediaarhiivides. See oli erakordne!

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Lodjapuu