Looduskalender Vikerraadios

Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Sinetavad kaugused. Vaade Kaltsimäelt

Tänavune suvi ei taha ega taha minna, kord peidab ta end vihma ja kord udusse, aga jälle on ta tagasi.

Eelmise nädala ilm oli midagi nii kummalist, mida annab mäletada. Kuidas pimeduse saabudes roomas linnalampide alla mägipilvena tihe udu. Kusagil kõrgel särasid sellest läbi suur vanker ja isegi kriipsuna terav noor kuusirp. See udu ei hajunud hommikulgi ja kestis keskpäevani.

See talvehinguse võitlus suvise soojusega lõi uduseid ja värvilisi sügispilte, mida salvestati nii oma telefonidesse, kui ka mällu, roheliste virmalistepiltide kõrvale.

Kirjutas Kristel Vilbaste, esitatud Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Raigastvere küla. Vooremaa

Kuigi püüame praegust aega nimetada esimeste öökülmade ajaks, peame endale aru andma, et miski on looduses nüüd pöördumatult muutunud. Just sellistel hommikutel, kui aknast idakaarde vaadates näeme imeilusat punase-kollase-oranži tulemöllu, tabab meid õue minnes ja murule astudes pikk jääliug. Talv on tulekul.

Puhtu mets sügisel

Kirjutas ja pildistas Kristel Vilbaste, esitatud Vikerraadios

Nii hea, et meil Eestis on ikka neli aastaaega. Kui sügisele eelnesid kaunid vikerkaared sabistavate vihmasadude taustal, siis päris sügis algas pangevihmadega.

Ja mitte ainult taevast ei tulnud vett, vaid tormituuled ajasid ka mere kõrgeks.

Pärnus tõusis meri üle kallaste ja linnalehmadest said korraga merilehmad, aga lehmade kinnipüüdjal jäid ümber müütiliste lainetest kerkinud merilehmade nõiaringid tegemata ja nad muutusid linnalehmadeks tagasi, seega jäi rikkus Pärnu rahva õuele tulemata.

Kirjutas Kristel Vilbaste, esitatud Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Lodjapuu

Suur maalermeister – Sügis, on nüüd oma värvipaleti laiali laotanud, juba on vahtralatvades purpurit, kaskedel kerget kulda ja lodjapuul tulelõõma. Nii mõnigi metsatee lõhnab juba puulehtede lagunemise järgi, see õhk on nii rammus, et külva või lilledele laiali.

Ja lilled õitsevad tõesti taas, võililled, rooside rodu ja kitsekakargi raputab peenral oma uusi rohelisi lehti – et “õitseks veel korra sel aastal?”

Kirjutas Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Nädalavahetusel on nüüd palju asju kokku korjatud. Üle ilma korjatud kokku see sodi, mida inimesed metsa alla ja vette pilluvad. Kas pole kummaline, et veel kolmkümmend aastat tagasi olime me üliõnnelikud, kui mererannast mõne võõraid kirju ja kirevust täis pakendi leidsime. See löödi naelaga saunapidude aukohale – oli selleks aakrikuks siis plekist õllepurk, välismaine plastist šampoonipudel või fooliumist kohvipakk. Küllap on siin mõtlemise koht, kas laseme tööstusel sellist pakendit edasi toota, või astume sellele ühiselt vastu.

Kirjutas ja luges Kristal Vilbaste, Vikerraadio Ökoskoop

Fotod Arne Ader

Sookurepere

Kas olete märganud, kui kiiresti läheb õhul pimedaks. Kell üheksa õhtul on õues nii pime, et näppugi ei näe suhu pista. Omajagu pimedust külvab ilma ka veel olematu, äsjaloodud kuu.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Haavapuravik

Esimene puravikukaste on söödud. Kase- ja haavapuravikud kergitavad oma kübaraid metsateede ääres. Kohati kohtame ka kukeseeni.

Kasepuravik

Ja siis on veel kõikjal mingeid imelikke seeni, millele nimegi ei oska anda, ammugi ei te me, kas nad süüa kõlbavad. Ja nii hakatakse otsima inimesi, kes teistest paremini seeni tunnevad, et nendega metsa minnes seenekorv kindlasti täis saada.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Linavästrik

Hommikul, kui läbi aknaklaasi välja vaatan, siis tervitab mind rõdult silpsudes veidi kössis linavästrikunooruk. Veel on mu aias siinsündinud. Need viimasena sündinud. Aga suurem osa linavästrikurahvast juba rändab. Nii need hallid päris linavästrikud, kui ka kollase kõhuga lambahänilased.

Porr

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Villtakjas

Takjavarred on nüüd kasvanud rinnuni, taimed ise nuppe otsani täis, mõnel kena lilla õieringki veel peas. Aga suurem osa igaveseses valmisolekus, et möödujal riidehõlmast või karvust haarata. Ja minema rännata.

Takjanupsud oma tüütuses haarata kõige liikuva järele meeldivad siiski kõigile. Keskajal oli kombeks kinkida takjaid, kui taheti kallimale märku anda, et oled valmis pealetükkivalt armastatu külge klammerduma.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Kährik

Kui autoga praegu ringi sõita, jääb silma, et teed on täis kährikulaipu. Küllap olete isegi mõnest pidanud mööda põikama või koguni autoga piruette tegema, et mõne loomakese elu säästa.

Kähriku nimi meis enamasti väga positiivseid emotsioone ei tekita, ilmselt laulu pärast, kus ta võõrliigina mägrapere välja tõrjus. Ometi toodi ta aastakümnete eest inimese poolt Eestisse just uhkuse pärast – kährikunahast müts oli tollal jõukuse staatus. Ilus ja karvane krae või siis müts oli paljude unistus. Kuigi märjaks saades see nahk haises päris jubedalt.

Selle haisu pärast jäävad allaaetud loomad ka teedele vedelema, teised röövloomad neid ei puutu.