Looduskalender Vikerraadios

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Pasknäär

Kas olete märganud, kui palju on sel aastal tammetõrusid. Hea tõruaasta pidi tooma paksu lumega talve.

Kuivus pudistas tõrusid maha juba juuli lõpus. Aga sellist tammetõru ei saa kaua taskus kanda, veel puitumata koor tõmbus kiiresti mustaks ja tõrukene kipra. Seega on neid veel vara korjata, nagu ka sarapuupähkleid, mille tuum alles üsna heinamaitsega.

Ometi on tõrude otsijaid juba palju. Eelkõige tassivad neid hõisates pasknäärid. Ja kuigi pasknääri nimi kõlab eesti keeles suhteliselt halvakõlaliselt, on ta väga ilus lind.

Proovige vahel mõne tamme juures lindu jälgida.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Jõgi-kõõlusleht

Mu lapse loodusõpetuse õpikus oli üks kummaline taim, mida ma oma lapsepõlvest sugugi ei mäletanud.

Jõgi-kõõlusleht on taim, mille kaudu õpetatakse erilehisust. Ehk siis taimi, kellel on vee sees teistsugused lehed, kui veest väljas.

Kõõluslehe veepealsed lehed näevad välja nagu odaotsad, aga suured labakäe suurused odaotsad. Vee peal ujuvad lehed on ovaalsed ja vee sees pikad lindikujulised. Taim ise kasvab parajalt põlvekõrguses vees ja upitab end veidi üle selle.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Humal. Emastaim käbidega

Sel aastal on eestimaisetel liaanidel raske – nii tara-seatapp, kui ka kassitapp püüavad võimalikult maad mööda väänelda.

Ainsad, kes kuuma õhku end rippuma seadsid olid humalad.

Ja mu sanglepa segadikus on väänduvatel humalatel nüüd juba ilusad rohelised käbid otsas.

Muidugi tuntakse humalat eelkõige õlleviha tekitajana, aga ta on väärt ravimtaim ja teda tasub praegu lepikutesse jõgede kallastele korjama minna.

Põnev on see, et humala varred väänduvad suvalise toe ümber ja seda teeb ta enamasti kellaosutiga samas suunas. Selle tegutsemise jälgimiseks tasub endale kodu juurde humalaväätidest tapuaed rajada.

Humala verinoori võrseid saab toiduks tarvitada, nagu sparglit. Kuid suurim väärtus on siiski humalakäbidel endil.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Sookurekogum

Lauritsapäevaga, 10. augustil ja rukkimaarjapäevaga, 15. augustil saavad hoo sisse ka sügistööd.

Muistsel ajal külvati nende päevade paiku rukist ja vaadati taevasse, kas külvikured lendavad kõrgelt või madalalt. Kui kõrgelt, kasvab rukkile pikk vars, kui madalalt, siis lühike. Õunale tuleb maitse külge ja metsad saavad marjarikkaks.

Taevasse tasub nüüd vaadata ka teisel põhjusel. Esiteks on öötaevas, kui parasjagu pilvi ei ole, täis lendavaid tähti, perseiide. Neid kukub mõnel ööl parasjagu niipalju, et jõuate kõik oma soovid ära soovida. Kindlasti võiks üheks sooviks olla näha virmalisi ja nende hooaeg on nüüd samuti käes.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Sigur

Vanarahvas ütles, et kui augusti esimene nädal on palav, tuleb pikk ja külm talv ning lumi jääb kevadel kauaks maha.

Tänapäeva ilmatargad on seekord veidi oma suveennustustest ehmunud ja ei julgegi nii pikki prognoose ette võtta.

Küll tundub, et kogu loodus polsterdab end praegu vatiga. Ohakate viljatupsud on suured ja pehmed, põdrakanepi viljavill nagu suur udusulgede mägi. Maapinnale on tekkinud kuluhein, kuiv, mis kuiv. Vett pole mõnes Eestimaa kohas tulnud juba kolm kuud ja maad kaevates avastad, et nii sügavale kui kaevata suudad, on see tuhkkuiv.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Hiireviu

Maakodu rõdul istudes ajab mind kogu aeg oma häälega segadusse üks lind. Kes vilistab. Ja segadusse ajab seepärast, et kaks lindu lasevad seal üsna sarnast vilet.

Kui Tammetsõõri pühapaigast tuleb justkui hüpates-lennuga üks vilet puhuv suurem lind, siis on see pasknäär.Aga see teine, kes vahel kõrgel puudelatvades ja vahel üleoja heinamaal vilet laseb, otsekui kiljub, see on hiireviu.

Hiireviu tuleb peale seda, kui heinamaalt saab hein niidetud, ka selle toki otsa istuma, mis pandud traktorile märgiks suurt kivi näitama.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader ja Aare Lindt

Admiral

Eelmisel nädalal rääkisin oma liblikaaiast ja mõtlesin, et liblikatest ma sel suvel enam ei räägi. Sest õues on nii palju olendeid, kes aina hõikavad: “Räägi minust! Räägi minust!” Sigur ja viud, piiritajapojad, kes kohe oma esimese lennu teevad ja takjatutid, millega nii mõnus takjasõda mängida.

Aga Võtikvere raamatulaadal tuli mu juurde mitu inimest, kes õhinal admiralidest rääkisid. Ja pidin tunnistama, et ega ma neist ise suurt ei tea, ainult seda, et nad rändliblikad on ja et nad veidi admiralide kolmnurksete vormimütside moodi välja näevad. Tumepruunid, ilusate uhkete oranžide triipude ja valgete tärnidega tiivatipul.

Helistasin siis jälle liblikateadlasele, kes mu meelest kõige paremini liblikaid tunneb – Urmas Tartesele.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Soolikarohi

Loodus hakkab tasapisi muutuma aina kollasemaks. Ja mitte ainult kaselehed ja kõrred ei lähe kollaseks, vaid õitsema on hakanud üks vägev kollaste õitega taim – soolikarohi.

Soolikarohtu võime leida kõikjalt: teede äärest, mererannalt, praegu on teda ka hästi ohtralt Eesti Rahva Muuseumi ümbruse jäätmaadel.

Ja kuigi kaugelt ei pruugi see taim oma põua käes veidi sorgu vajunud pihlakalehte meenutavate lehtedega väga kaunis näha, armume temasse, kui kükitame selle ligi meetrise lille kõrvale.

Veidi pisikesi krüsanteemiõisi meenutavad kuldsed õisikunupsud on nagu kuldsed marjad. Päeval säravad nad nagu päikesed, ööselgi on need kuldsed, justkui sarikasse koondunud korvõisikud, kaugele näha.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Raudrohi

Äike vallandab õues ajutise külmahoo, kogu loodus „külmetab“ 20 soojakraadi juures. Kuid naerev päike puistab päeval pilveaugust jälle troopilist kuumust ning liblikatants mu aialilledel läheb käima.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Pildistas Mairit Kallaste

Valge-toonekurgede pesaalune jooginõu. Eilne lugu LK-s: LINK

Ilmavana on ikka vihmaga nii kokkuhoidlik, et tasapisi hakkavad kuivama juba ka kõik seisuveekogud.

Mu vend Enn Vilbaste ütleb, et ei mäleta Nigula raba järves nii madalat veeseisu – isegi kivid, mida kunagi näha pole olnud, on juba veest väljas. Rabaäärsed tiigid on kuivanud tilgatumaks. Kobraste elu läheb nüüd igatahes kriitiliseks.

Aga janus on ka kõik taimed ja loomad. Õhtuhakul võime allikate ja jõgede ääres kohtuda selliste loomadega, kes kunagi end näha ei anna.