Looduskalender Vikerraadios

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader ja Vello Keppart

Kaseurvad

Kas olete märganud, kuidas eelmise nädala lõpul läksid kased äkki kollaseks? Ja mitte nii nagu igal aastal, kui sel ajal tekivad kaskede rohelisse soengusse esimesed kollased triibud.

Mõned kased ongi kohe sügiseselt kollased. Siiski ei tähenda see seda, et sügis sel aastal kuidagi varem tuleks, vaid seda, et kased on kuivuse ja veerežiimi suhtes hästi tundlikkud. Kuivus sunnib esimesi puid juba kollaseid lehti pudistama.

Kuid sügiseselt punased on juba ka toomingad, teeradadelt võime leida esimesi tulipunaseid lehti ja puud on ootamatult raagus. Toomingas ongi esimene puu, kes meile sügiseilminguid näitab.

Aga kui kaskede juurde tagasi tulla, siis kas olete märganud, mis nendega veel juhtunud on?

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Veebikaamera pildid LK foorumi liikmetelt

Igal aastal juhtub juulikuus tavatuid asju. Näiteks tuleb merikotkas meile Kütiorgu oma selleaastast poega näitama. Või lendab must-toonekurg keset päist päeva mu auto nina eest üle pea.

Suurtel ja varjatut pesaelu elanud lindudel on möödas need kuud, kus inimesest kõigest hingest eemale taheti hoida, et oma järeltulevat põlvkonda salavarjus hoida.

Nii nägimegi neid suvel ainult veebikaamerast, mis Looduskalendri meeskonna poolt pesadesse pandud.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Urmas Tartes

Seitsetäpp-lepatriinud joovad põldohaka mahla

Pärnumaalt tuleb aina teateid, et mereäär on paksult lepatriinusid täis ja küsitakse, mis seesugune enneolematu asi küll võiks tähendada?

Kel suviti rohkem asja vete äärde, need teavad, et lepatriinude merepäevad pole siiski midagi harukordset. Mina mäletan hästi, kuidas aasta enne kooli mängisin Kabli rannas lepatriinudega ja neid oli siis tõesti täis kõik kaldavallid, suuremad kivid ja pillirootutid. Mõni kaldale tulev laine oli lepatriinude punaselgadest suisa kirju.

Ka tänavu on enim teateid just Treimanist Valgerannani. Aga neid masskogunemisi on varemalt olnud ka Osmusaarel ja mäletan ka sellest sajandist üht aastat Peipsi ääres, kui piisas vaid rannas puupulga ülestõstmisest, kui selle alune lepatriinudest punas.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Luigelill

Põdrakanep on oma õiekobara pikalt lahti venitanud ja juba õitseb selle ülemine tutt. Karvane pajulill aga alles alustab ja väikeseõieline on ikka veel meeste hädade leevendamiseks korjamisküps.

Kollased ilmasambad - vägiheinad sirutavad end kõrgelt üle niitude, nii kollasekarva üheksavägine, kui ka sinkja südamikuga must vägihein. Nende madalam ja hõredam koopia maarjalepp, aga hakkab juba õitsemist lõpetama.

Palderjan pudistab viimaseid roosakaid õisi ja kui tema juur välja kaevata, on sellel juba vänge kassihimurohu lõhn. Lääne-Eesti teede ääres õitseb valge sõlekujuline metsporgand, kollane moorputk aga juba lõpetab.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Laialehine hundinui

Sattusime Mikuga kord konverentsile, kus itaalia teadlased tegid ettekande uuringust, mis näitas, et kui õues on üle 25 kraadi, siis hoiduvad inimesed varju või veekogude äärde.

Sedasama võime me näha praegu oma armsal kodumaal. Kuuma eest poevad inimesed täispuhutud basseinidesse, tiikidesse, järvedesse ja merre.

Ja see on hetk, kui meil jätkub silmi ka veetaimede jaoks. Kas olete märganud, et hundinuiadel on juba pruunid pikad nuiad otsas, nende rohelised krõmpsud varred pole enam nii mahlased süüa. Olete ju ikka proovinud ülessikutatud hundinuia vart koorida lehtedest nagu banaani ning süüa seda varre heledat ja mahlast alumist otsa? Skaudid kasutavad seda esmaseks näljakustutuseks.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Kibuvits

Meie kõige kõlavama häälega laululinnud on oma väe kaotanud. Käol on odraokas kurgus – kui ta üle lageda lendab, ei jälita teda vihane linnuparv. Ööbikki on vakka, üksnes peoleo vilistab edasi.

Linnurahvas annab ilmale praegu hoopis teise kõla. Laulavad peamiselt põõsalinnud ja roolinnud. Alailma ilmestavad helitausta mõne linnulapse appihüüded: haigrulapsed järve ääres, kakulapsed öös või kuldnokalapsed sajapäisest kuldnokaparvest. Siiski, jah, peoleo vilistab edasi, üsna sageli kräunub ka vihma – ja hoovihma tuleb nüüd aina ja aina.

Karusepäev, 13. juuli lõpetas suve valgema ja kuivema poole.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Rukkililled nisupõllul

Mingil hetkel hakkame loodusest rukkililli otsima. Enamasti me pole neid enne tähele pannud, aga juuli teisel nädalal on neid kõikidele eestlastele korraga vaja.

Ja tõe poolest, on olemas kindlad põllud, sellised, kus kaheidulehelisi ei tõrjuta, kus nad just sel ajal õitsevad.

Küllap on palju asju, mida me oma rahvuslille kohta avastama peame. Näiteks kasvõi seda, millal rukkililled meie põldudel õitsema hakkavad. Ja kui inimestelt küsida, siis arvavadki nad, et ju laulupeo aeg see on, sest siis on kõigil rukkililled tõesti käes ja peapärjas.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Fotod Arne Ader

Mutt

Küllap olete viimasel nädalal märganud, et siin või seal on autoteel mutilaipu või olete isegi mõnd muidu nii valgusekartlikku looma maapeal ukerdamas näinud.

Praegu on tõesti see aeg, kus neid oma ihusilmaga kõige rohkem näha saame, sest mutipere ajab järeltulijaid käikudest minema. Mõnel agaramal õnnestub olemasolevatele vahesein vahele tõmmata, aga enamikul tuleb üle lageda ilma pehmet kaevamismulda otsima tõtata. Ja nii jäävadki nad röövlitele nokka ja hambusse. Aegajalt naksab mõni neist uut mutitunnelit rajama tõtanud mutinoorukit, aga samas on see suutäis nii muskuslõhnane, et kiire okserefleks ja elutu mutt jääb maapinnale lebama.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Pärn õitseb

Eelmine nädalavahetus oli minu jaoks paukuva köha aeg. Küllap õnnestus mul kusagil konnates või suplemas käies ära külmetada. On ju praegused ilmad nagu titepepu – kord lõõskav kuumus, kord üdini lõikav külm ja märg.

Seda kummalisem oli see, et nädala alguses maal käies, kui läksin teed mööda vaatama, kas alumises tiigis on vesi otsa saamas ja kas luigelilled õitsevad, ootamatu abijõud.

Teel komistasin ma suure õisi täis pärnaoksa otsa. Olin just jõudnud mõelda, et ma ei viitsi pärnaõisi tänavu korjata, Mikk armastas pärnaõieteed, aga mina mitte. Siiski oli mul oidu see pärnaoks enne kojusõitu maja juurde tuua, tükkideks lõigata ja autosse ladustada, et siis kodus õied küljest ära nokkida. Auto oli magusat meelõhna otsani täis.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Kes aias? Aasa-verikireslased ja herilkärbes

Juulikuisesse loodusesse on ilmunud palju mõnusaid tegelasi, kelle tegutsemist me vaid üürikese aja jälgida saame.

Ühed uhkemad tegelased on hetkel liblikad, kelle tiivasirutus parasjagu lillale äiatari õiele ära mahub. Äiatar on see lilleõis, mis meenutab natuke karvast lillat nööpi. Vanarahvas ongi teda “vanapagana püksinööbiks” kutsunud.

Aga see liblikas, kes äiatari õitelt nestet käib limpsimas on verikireslane. Temas on olemas Lumivalgukese kolmest uhkest värvist kaks – aasa-kireslase viis täppi esitiibadel on kui punased veretilgad ja kogu muu liblika värvus must kui eebenipuu.