Looduskalender Vikerraadios

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Palderjan

Kui praegu autoga maakodusse sõidate, siis olete kindlasti märganud, et kraavides ja vesisemates kohtades kasvab üks rinnuni ulatuv taim, mis näeb eemalt välja nagu putk oma sarikõiega, aga mille värvitoon on roosa.

Tõepoolest ta näeb välja nagu putk, aga seda ta ei ole mitte. See roosaõieline uhke taim on palderjan.

Kui mu vanaisa Gustav Vilbaste kirjutas oma taimeraamatutes sada aastat tagasi, et “palderjan on väga hästi tuntud taim meie taimkattes”, siis praegu ei tunne väga paljud inimesed teda ära. Õigemini tunnevad, aga ainult lõhna järgi.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Vikerkaared

Käisin nädalavahetusel üle hulga aja rabas. Hüpassaarel. Metsalaulupeol. Oli vahva, kuidas ilm hoidis puude sõpru terve päeva muidu nii vihmasel nädalavahetusel. Piisas vaid väikesest vihmaloitsust, kui seitsme tunni jooksul ei sadanud enam tilkagi. Mikk Sarv ütles ikka, et “ilma tegemine on kõige lihtsam nõidus”.

Aga nägime seda vihma suurte potisiniste pilvedena mööda ujumas küll. Ja hetkel kui Anna Hints tänas lauluga meie esivanemaid ning Anna Vainu laulis allikate abist ja jõgede jõust, kerkis Kuresoo raba keskele võimas vikerkaarevärviline väesammas, millist ma varem ehk ainult kaugel Saamimaa tundrute väepaikades näinud olen.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Harilikud taevastiivad

Päevaliblikad poevad juba akendest ja ustest sisse. Sinitiivad istuvad taimedel kui pisikesed õiekesed, leektiivad on kui tulipunased lillekesed. Kuumad metsavaheteed on täis suuri loperdavaid tumepruune kiirgliblikaid ja haavalumikuid.

Suveliblikate pidupäev on käes.

Jaaniõhtul nägin aga sellist siniste liblikate keerlemist, mis võttis keeletuks. Mu hea sõber kunstnik Anne Vasar oli keset kuumust oma sibula ja peedipeenardele juua andnud ning keset tuhkkuiva loodust oli nüüd üks sooja ja niiske mulla lapike.

Sellel tiirles rõõmsalt sadakond sinist liblikat, minu lähenedes paiskus pahvakas siniseid võbelejaid lendu, et siis kohe taas mullale maanduda. Kiiresti ajasid nad oma londikesed välja, et sealt mullast midagi endasse imeda.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Põdrakanepimaastik. Otepää kõrgustik

Suurim üllataja on sel aastal taimestik. Kui varakevadel ei jõudnud me sooja jõudmist kuidagi ära oodata ja vihm tundus igavesti sadama jäävat, siis praegu on loodus seitsmepenikoorma saabastes käinud. Paljud taimed, mis muidu juulis õitsevad, olid jaanipäeval täisõites.

Põdrakanepi küünlad lõõmavad, vesihernes kikitab tiigiveest püünispaunakeste kohal kollaseid õisi, soovõhk on oma kallaõied valla löönud. Ja rabarahvas kinnitab, et murakad kikitavad juba punaseid marjanupse. Muidugi on metsasügavuses kuldamas kukeseened, „Nii vara!“ jääb vaid öelda.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Harilik härghein

Jaanipäeva lõkked on nüüd tuhaks põlenud. Tuhanded hiilgavad jaaniussid endale kaaslase leidnud.

Aga midagi kaunist on jaanipäevast meile veel jäänud. Need on jaanililled. Lilled, mille värvikirevuses kohtuvad öö ja päev, just niisamuti nagu jaaniajal kohtuvad koit ja hämarik.

Jaanililleks kutsus vanarahvas harilikku härgheina, vanema nimega ka “päris kuupäevalille”.

Mõne taime vanema nime juurde oleks meie botaanikud taimedele teaduslikke nimesid andes võinud jäädagi, sest “kuupäevalille” nimes kohtuvad tõesti öö ja päev – härgheina kõrglehed on tumelillad nagu öö ja tema õied tulikollased nagu kuum päike.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Suveöine luht. Kassinurme, Jõgevamaa

Mul on viimastel aastatel olnud kombeks jaaniööl sõita mõnele pühale allikale, kus järgmiseks aastaks jõudu ja väge loitsida.

Head paigad selleks on Kuremäe allikas, Taevaskoja Emaläte, Merioon, Saula Siniallikas, Alatskivi Punane allikas, Allikukivi allikas. Kõik need, mille rõõmus vesi sulisedes laulu laulab või mille kohal ürgne liivakivi koopavõlv jaanipäeval oma varanduselaeka avab.

Sellel autosõidul saate enamasti kogeda ka seda, mida me enam ei mäleta, sest Nipernaadi viisi me mööda maad ei rända.

Seda, kuidas päike loojangul veidi väsinult lehvitab ja kuidas uduuss voogab väljaallikaojast või jõest. Siugleb vaikselt üle rohurohelise heinamaa ja vajub mütsina pähe jaanililledes karjamaale.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Tara-seatapp

Ka kõige linnastunum inimene otsib nüüd endale maal katusekambri või aidanurga, kus võrkkiiges kõlkudes läbi lugeda arvestatav hulk armastusromaane ning magada ja unelda, magada ja unelda... Kogu seda puhkusemõnu looritab uimastav ebajasmiinihõng, imalmagus pojengiaroom ja valge ristiku ainulaadne lõhn.

Peenardel ja metsaservadel on valmis saanud maasikad, mida suhkruga hõõruda ja maapiimaga üle valada. Mmm... See on eestimaine paradiis. Ja võiks teha nii, et jaaniajal hülgame niitmise, laseme sirguda kollastel tulikatel, roosadel käokannidel, valgel ristikul ja õrnvalgetel köömnetel, nii et igal sammul vaataksid meile maast vastu otsekui „Muhu sussid“.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Pildistas Kristel Vilbaste

Ma usun, et viimasel nädalal on teile, nii nagu mullegi, palju muret teinud mullamurelased. Pisikesed mustad sipelgad. Just mustadeks sipelgateks neid enamus inimesi kutsubki.

Punased sipelgad - nende tegelastega oleme tuttavad peenart rohides või vabaõhukontserditel maas istudes. Need tegelased hammustavad kambakesi, kui nende pesale istume ja siis kiheleb kogu hammustatud koht nagu oleks nõgesega vihutud.

Punased sipelgad on küll valusad, aga mustad, vaata, et veel vastikumad. Nemad tassivad lehetäisid oma pesast meie lillede ja aiapuude otsa ja käivad siis sealt oma magusat lehepiima lakkumas.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Laugud pesal

Vahel, kui ma läbi Raadi pargi koju tulen, siis kostab järve pealt omapärast kriuksumist või plökitamist. Aegajalt pööran siis jalgteed mööda tulles pead, et ega keegi oma kriuksuval rattal ei plaani mulle otsasõitu.

Aga ei, tegelikult kuulub see hääl ühele vahvale linnule, keda mulle isa õpetas tundma vesikanana. Mingil ajal kui Eestimaale saabus suur linnunimede muutmise tuhin, siis pandi talle nimeks lauk. See nimi on õigupoolest küll laenatud teistelt baltlastelt.

Ja valge lauk on sellel linnul tõesti laubal, see paistab tema ülejäänud musta sulestiku taustal hästi välja. Ta ongi üsna mustvalge lind, vaid nokk on õrnalt roosakas-valkjas, tugev ja kerega võrreldes veidi suur.

Lugude autor Kristel Vilbaste loeb tekste ka Vikerraadios

Foto Arne Ader

Jaaniussivalgus

Nädalavahetusel, kui oma maakodus inimestele vanu nõiatarkusi õpetasin, sattus olema imeilus ja soe öö. Tegelikult oli juba õhtu ilus - nii ilus, et ümbruskonna kitsikuses elavad mesilaspered otsustasid rändama minna.

Üks neist tuli meie Mõraoja leppade kõrgetesse latvadesse, teise püüdis kinni naabrimees.

Mesilasperedega on aga nii, et see süütab igas inimeses, kes korragi mesilassülemi kinni püüdnud, tohutu jahikire. See väike sumisev kambake tuleb kinni püüda. Sest inimese arvates ei saa nad ise looduses hakkama. „Itaallased“ ilmselt ei saagi, nad on aretatud nii, et meie külma talve nad ilma mesiniku abita üle ei elaks.

Nii läksin minagi peale õppetöö lõppu mesilasperet otsima, ehk on nad veel kusagil metsaveerel lilleaasa keskel.