looduskalender.ee

 

Talikoonlane

 

 

Talikoonlased on väikesed, kõigest 4–5 mm pikad haruldased putukad. Leida võib neid vaid põhjapoolkera jahedatest metsadest. Nad on külmaga sedavõrd harjunud, et võivad kiiresti soojusse surra, kui inimene peaks neid kas või mõne minuti peos hoidma.

 

Välimus on neil tore. Tillukese pea kahel küljel on suured silmad, millede vahelt ulatuvad välja pikad peenikesed tundlad. Suiseid kandev peaosa on veninud välja pikaks koonuks. Sellest ka nende nimetus – koonlased.

 

Isase talikoonlase seljalt leiame naljaka kaarena tagakeha kohale ulatuvad tiivad. Lendamiseks need ei sobi, kuid paaritumisel aitavad emasel isase selga ronida. Tagakeha tipul on isasel putukal ülespoole suunatud küünistepaar, mis on samuti vajalik paaritumisel emasputuka kinnihoidmiseks.

 

Emane putukas on isasest tüsedam. Tiibadest on alles vaid aimatavad köndikesed. Tagakeha tipust ulatub välja esimesel pilgul ohtlikuna näiv oga, mis on vajalik abivahend munade paigutamiseks samblavartele. Munadest koorunud vastsed peavad kasvama kaks aastat, et neist saaksid valmikud. Söövad nad seda, mis teistest üle jääb, olgu tegemist taimede või loomade jäänustega.

 

Talikoonlaste valmikuid võime kohata vaid talvisel ajal – sügiskuudest hiliskevadeni. Suurte miinuskraadidega nad välja ei tule. Kui aga temperatuur tõuseb nulli ligi, on nad kohe lumel oma asju ajamas.

 

Kas ka meil, inimestel, on sellistest ebatavalistest putukatest midagi õppida? Kindlasti seda, et maailm on täis lõputuid võimalusi. Tuleb vaid stampidest lahti saada ning midagi uut välja nuputada.