Foto: Arne Ader
Tedrekana
Nüüd, kui lumi maapinna katnud on ka tedrekanad tihemini nähtavad sest talvisel ajal veedetakse salgalist eluviisi.
Suurtes kaasikutes me tedrekanu üldjuhul ei leia. Tõenäolisemalt võime salkasid kohata avamaastikuga piirnevate kase- või segametsade servaaladel või soomaastike hõredamates kasepuistutes ehk ka puisniitudel. Peamiseks talitoiduks ongi suuremalt jaolt just kaseurvad- ja pungad.
Tedrekanad jäävad päris kodukana kaalu - umbes kilo ringi. Seljasulestik tähnisvöödiliselt pruun, mis sulandub hästi kokku nappide loodusvärvidega, alapool ja saba veidi heledamad millel näeme rohkem vöötjat kirja. Tagasihoidlik ning elegantne.
Tedred on meie looduse põlisasukad ja kohastunud karmide talioludega. Sügisel kasvavad tetrede jalgadele sarvjad narmad, „karvased jalad“ kaovad koos kevadega metsa all. Sarvjate narmastega kaetud jala pind suureneb: see muudab lumes liikumise kandvamaks (nagu räätsadega) ning tõhusamaks, et pakaselisteks öödeks lumme varjeid kaevata.
Tänavusuvised noorlinnud seltsivad emaslindudega kuni kevadise „tedremängu“ alguseni. Tedrekukk kannab juba möödunud aasta septembrist metalselt veiklevat, uhket hundsulestikku ning kanadega puututakse juhuslikult - „mööda minnes“.