looduskalender.ee

 

Aul

 

 

Aule peetakse üleilmselt ohustatud liigiks alates 2012 aastast.

 

Rannikumerel hakkab sügisränne lõpule jõudma, aga meile jäädakse arvukalt talvituma – olenevalt aastast ja jääoludest, sada kuni seitsesada tuhat lindu, aastaid tagasi märkasime aule kordades enam.

 

Aulide välimus ning sulestiku tunnused vahelduvad teiste hanelistega võrreldes tihemini ja seda nii aastaaegade, vanuse, kui sugupoole lõikes.

 

Oktoobrikuust märkame aulide isaslinde talvesulestikus see jätab neist lennupildis heleda mulje, pikad sabasuled on hästi märgatavad. Täiskasvanud isaslinnu kehapikkust võib hinnata veidi üle neljakümnele sentimeetrile, aga sabasulgedega lisandub vähemalt paarkümmend sentimeetrit lisa, kaalu vanal isendil kaheksasaja grammi ringis. Pea ja kaelasulestik valge, põsel must laik. Isaslinnu silmad punase pupilliga. Nokk must, aga nokatüvikul punakas vöö. Jalad sinakashallid.

 

Aul

 

Emaslindudel pikad sabasuled puuduvad, kuigi sulestiku üldpilt on isaslinnuga sarnane näeme sulestikus vähem valget ning sulestik näib veidi tuhmima moega. Nokk tumehall, silmapupillid kollased, jalad hallikalt rohelised. Võrreldes isaslindudega mõnevõrra väiksemad ning kergemad.

 

Sukelpardid hangivad toitu mere põhjast, mitme kuni mitmekümne meetri sügavuselt, põhiliselt selgrootuid.

 

Kiire lennuga rännuparvede liikumist võime kohata nii päeval, kui öösel. Varjulistes lahtedes veedetakse tormiseid päevi.

 

Aulid merel