looduskalender.ee

 

Metsateedel täidetakse kanalistele omaselt pugu kivikestega

 

 

Oktoobrist alates võime metsiseid kohata uuesti nende kevadiste mänguplatside läheduses. Sügisene metsisekukkede mäng pole just aktiivne ning kanad ei tule seda isegi vaatama.

 

Metsised pole rändlinnud ning elutsevad meelsasti aasta läbi „oma“ vana männikuga, rabadelähedastel alasid. Suured linnud vajavad õhkutõusmiseks arvestatavalt lagedat puudealust sest kukkedel puudub ka kaitsevärvi sulestik. Järelkasvu toitmiseks leiavad kanad vanadest metsadest suuremas koguses putukaid…

 

Meil peetakse kaheksakümne aastast männikut raieküpseks, palju Teie olete selliseid kenasid männikuid viimastel aastatel märganud – nii ongi inimese majandushuvi ja metsiste elukohaeelistuse vahele tekkinud vastuolu.

 

Metsiste talvesöögiks on männiokkad, aga maapinnalt kannatab toitu otsida kuni lumeni

 

Mandril võime metsised kohata suuremates metsamassiivides, saartelt on nende levila nüüdseks kadunud. Pesitsevaid paare (kuigi järglaseid haudub ning poegade eest hoolitseb vaid metsisekana) on vähearvukalt, tugevalt alla kahe tuhande. Maaspesitsejate vaenlasteks peetakse nii rebast, kui kährikut, samuti metssiga ja suuremaid röövlinde – nende arvukuse tõttu kannatab metsiste juurdekasv.

 

Suurte, uhkete kukkede pikkus jääb kolmveerand meetri ja meetri vahele, kaalu muljetavaldavad neli kuni kuus kilo, tiibade siruulatust üle meetri.

 

Metsisekana

 

Kanade kannavad pruuni sulestikku aasta ringi, rinnal võime näha suurt roostepunast laiku. Silmaümbrus palja nahaga nii kanal, kui kukel. Kehapikkust veidi üle poole meetri, kaalu vaid kahe kilo ringis.

 

Kaitsealuseid liike ning metsiste puhul nende elupaiku peaks korralikult kaardistama sest kergemaks on osutunud liikide kaitse, kui nende arvukus pole veel kahanenud kriitilise piirini.