looduskalender.ee

 

Mets-kuukressid kõdrakestega

 

Möödunud nädala sattusin Facebookis arutlema selle üle, kas tervisesport ja vabaaja spordiüritused sobivad ikka igale poole. Ajendiks ikka see diskgolfi mängimine Paluküla Hiiemäel, kus ebaseaduslikul lõbumängurajal sai viga koguni üks maausuline, kui nad seal oma hingedeaja püha pidasid ja maavaimudele austust avaldasid.

 

Hoogsatest vaidlustest hoolimata, olen endiselt seda meelt, et lõbuspordiga võiks pigem tegeleda linnas ja mitte kusagil, kuhu lõbusportlane peab autoga sõitma ja selleks naftat kulutama. Kogukonna pühapaigad ja tegevuspaigad jäägu neile, kes seal maastikel pidevalt toimetavad.

 

Aga mõtlema pani mind see teema küll. Eriti, kui Hannes Palang saatis mulle viite Maaülikoolis Triin Saare poolt kaitstud magistritööle, kus seisab, et “Y-generatsioon saab rohkem eetriaega kui värsket õhku”.

 

Eetriaeg tähendab siis televiisori- või arvutiaega ja Y-generatsioon aastatel 1982-2002. sündinud noori. Kas sedaviisi maaleminekut keelates ei toodagi me metsahirmu põdevaid lapsi ja aina uusi põlvkondi? Kas keelamisega ei tooda me ise tervest keskkonnast võõrdunud inimesi?

 

Magistritöö käsitleb ka hirme, mis on üheks juhtivaks emotsiooniks, miks metsa enam minna ei julgeta. Need hirmud on pigem televiisorist pealesunnitud, hirm maohammustuste ja ebameeldivuste ees, mida tegelikus elus tõenäoliselt kunagi ei kogetagi.

 

Aga põhiliseks põhjuseks on ikkagi see, et neil noortel pole enam metsas midagi teha. Nad longivad kõrvaklapid peas mööda laudteid või lennutavad diskgolfi kettaid ketidest pessa. Iga selline abivahend aitab neil meelt lahutada. Lahutada meel ära tegelikkusest.

 

 

Mul on hea meel, et sel kuul ilmus taimetarga Toomas Kuke “Herbaariumi käsiraamat”, mis ehk annab võimaluse y-generatsioonile oma metsahirmu leevendada, aga teha seda meelt loodusest lahutamata.

See on esimene hea õpetusraamat, kuidas minna metsa ja tuua sealt endale kaasa mõnus kaaslane taime näol, see kuivatada ja teda uurides kõnelda veel pikalt selle metsa-asukaga. Et järgmisel korral kõiki tema suguseltsilisi rõõmsalt nimepidi kõnetada ja vaagida, miks mõni taim mõnest kasvukohast kaob või kusagile ilmub. Kas teda kohates saab üles leida allikasoone või pakub ta mõnusat värskendusampsu.

 

Minu peres on olnud pikk herbaariumitegemise kogemus, vanaisa ja vanaema - Gustav ja Ellen Vilbaste koos kogutud 13 000-leheline herbaarium on Eesti üks mahukamaid. Selle valmistamisel oli tegev kogu pere, koos korjati taimi, Peterburis akadeemik Komarovi käe all taimede herbariseerimist õppinud vanaema Ellen valmistas herbaarlehed, vanaisa määras taimed. Onude Gustavi ja Juhani noorepõlve taskurahateenimise võimalus oli herbaariumis ajalehtede vahetamine.

 

Aga tõeliseks herbaarmeistriks pean ma oma vanaema Ellenit, kes pensionipõlves valmistas suure herbaarlehtede kogu rahvaravis ja taimevärvimisel kastutatavate taimede kohta. Need herbaarlehed erinesid küll tavalisest herbaariumist selle poolest, et enamasti polnud neil juuri, nagu klassikalisel herbaariumil olema peab. Aga nad olid piltilusad! Nii ilusad, et mitmed inimesed, kes nad vanaemalt kingiks said, neid ka seinapiltidena kasutavad. Mu tädi Helel on praegugi seinal herbaarleht rukkililledest, mille värv on püsinud 40 aastat. Toaseinal.

 

Vanaema herbaariumi eripäraks on ka see, et taimed on sellel kõik korralikult kõvasti niidiga paberile õmmeldud, sest need lehed olid näitustel seinte peal üle kogu Eesti.

 

Lisaks olid nad varustatud väikeste siltidega, kuidas see taim mingit haigust ravib, või milline on tema rahvapärane nimi, või kuidas temaga lõnga värvida saab. Mäletan, kui lapsena temaga neil näitustel kaasa käisin, kuidas nii koolilapsed kui ka täiskasvanud neid tekste üles kirjutasid.

 

Mu enda salaarmastuseks on samuti taimed, enam kui muud loodusobjektid. Aga me peres on ütlus, et ühte perekonda ei mahu kahte botaanikut. Kuid siiski aegajalt ma taimede juurde jõuan.

 

Mäletan üht hetke vanaemaga, kui tal oli vaja korjata herbaarleheks mõru-jürilille. Kuidas me seda siis lähedalasuvalt heinamaalt kevadel otsisime. Meeles on just jürilille roosade õite ülimeeldiv lõhn ja salahirm, et vesi läheb üle kummikuääre. Aga samas rõõm, kui 80-aastasele vanaemale lille määramiseks kätte tõin.

Või see, kui mul kooliajal oli vaja kümnest metsataimest herbaarium teha ja pidevalt malevõistlustel viibimisest see ikka tegemata oli ja nätsu ajalehtede vahele visatud taimed kortsu ja mustaks kuivanud olid. Ja kuidas siis ema ütles, et “ära tee vanaemale häbi” ja jooksis varahommikul metsa samadesse paikadesse ja tõi uued taimed, triikis need kuivaks ja õmbles paberi külge.

 

Ma pole varem ega hiljem näinud ilusamat salu-tähtheina herbaarlehte, isegi fotot mitte. Nii kaunis oli see taim, mis mul siiani tänuga emale südames.

 

Või need tulipunased metsikud tulbid, mille ülikoolipõlves Kobet-Dagi kõrbest ajalehtede vahel kaasa tõin ja mis ülikooli herbaariumisse said. Nüüd saan ma aru, miks tulpi imelilleks nimetatakse.

 

Jah, praegu on suurem osa elusloodusest unele suikunud, kuid ometi on midagi, mis Toomas Kuke raamatu õpetussõnade järgi herbaarlehti tehes, meie metsahirmu võiks leevendada. Puude pungad on kevadeks valmis ja just nende abil suudame siin põhjamaal pool aastat oma taimsõpru ära tunda. Tehke sel aastal sõpradele jõulukaardid just puuoksi, samblaid ja samblike herbariseerides.