looduskalender.ee

 

Foto: Karolin Lillemäe, www.ejs.ee

 

14. oktoobril koguneti EJSi arutama sigade Aafrika katku tõttu tõstatunud teemat – mida teha metssealihaga. Jahimeeste põhimõte on, et kõik mis kütitakse, tarbitakse ka ära. Hetkel on erinevaid takistusi selle põhimõtte realiseerimiseks, mistõttu ümarlaud ka kokku kutsuti, et koos välja tuua probleemkohad ning hakata lahendusi otsima.

 

Aeg on nii kaugel, et tuleb tõdeda: oleme mõningate katku puutuvate otsustega hiljaks jäänud. Nüüd seisab metssealiha lettidel ja teine osa ei jõua käitlejanigi. Katk dikteerib aga tempo, mis kiirusega peaksime olukorrale reageerima.

 

II SAKi “pudelikaelad” praegu: metssealiha seisab lettidel, jahimeestel pole liha kuhugi panna

 

Aasta looma ümarlaudade murekohtadest mõned on juba lahenduse leidnud ja see on väga hea. Näiteks katkuproovide analüüs on nüüd tõhusam: proovidega tegeletakse Tartu laborisse 24/7 .  Ent mõni “pudelikael” metssealiha käitlemise tsüklis on endiselt kriitiline.  Kuhu panna loomad seniks kuni analüüside vastuseid oodatakse? Arutavad Jahimeeste Seltsi esindajad Tõnis Korts, Andres Lillemäe, Karolin Lillemäe, Kaarel Roht, ulukilihakäitleja Linnamäe lihatööstusest Tarmo Küla, Eva Lehtla Maaeluministeeriumi avalike suhete osakonnast, toiduhügieeni büroo juhataja Ingrid Vesmes, Veterinaar- ja Toiduameti loomse toidu büroo peaspetsialist Kristi Kadak, Eesti karusnahaliidu juhatuse liige Tarmo  Kattago, karusnahafarmer Bruno Jakobi, ajakirja Jahimees peatoimetaja Jaanus Vaiksoo, Gennadi Skromnov Looduskalendrist ja ajakirja Loodusesõbra toimetajad Mats Kangur ja Helen Arusoo.

 

Sealiha on ok!

 

Tarmo Küla: Esmalt teeb muret fakt, et ehkki sigade Aafrika katk inimese tervist mingil kombel ei ohusta, näib see teave infotulva mattuvat ja eestlane väldib metssealiha ostmist. Kuulsin ise pealt, kuidas Põltsamaal ühe konservileti ees kahe lapsega abielupaar arutas sealihaostu: mees ütles selja tagant naisele, et võtame neid metsseatooteid ka, need olid eelmisel korral väga head. Naine: ei, ei võta, katk on ju...Klient tahab, et asi oleks ohutu. Avalikkuses peaks korduvalt välja ütlema, et sealiha on inimese tervisele ohutu! Lihatööstuse seisukohalt kommenteerin, et kui klient liha letilt ära ei vii, pole mõtet meil ka jahimeestega arutada, mida ette võtta suurema lihakogusega, mis kaasneb suurema küttimismahuga.  Tänase seisuga ostetakse jaekaubanduses metssea liha juba 80 protsenti vähem.  Välispartnerid küsivad minu käest, kas te käitlete samas majas ka metssigu, ei küsigi, kas on tegu katkupiirkonnaga või mitte. Välisostjad ei taha enam metssea toorliha ei puhtast tsoonist ega väljaspoolt. Inimestel on hirm. Seda enam peaks oma turul inimesi julgustama ostma. 

 

Kristi: Seakatk on loomatervishoiu küsimus, inimesele  SAK ohtu ei kujuta. Kõik otsused, mis tehakse seoses SAKiga, on tehtud lähtuvalt loomatervishoiust, et taud ei leviks. Peame julgustama inimesi Eesti sealiha sööma!

 

Tarmo Küla: Teisest küljest on mureks see, et ulukilihakäitleja ei saa jahimeestelt enam liha hõlpsasti vastu võtta.

 

Helen: Mis on liha käitlemisel muutunud?

 

Andres: Esiteks, kõikidele kütitud metssigadele tuleb  III ja II tsoonis teha analüüs, see pidurdab protsessi. Kujutage nüüd ette: jahimees laseb sea, võtab temalt vereanalüüsi - selleks on talle antud spetsiaalne kapsel veterinaar- ja toiduametilt ja seda tehakse kinnastatult – markeerib selle ära, paneb kilekotti, toimetab selle Tartu laborisse või kohalikule veterinaarile, kes hoolitseb selle eest, et see jõuaks Tartu. Siis järgneb analüüsimine, mis võtab aega kaks päeva. Kui laupäeval jõuab proov laborisse, saab esmaspäevaks, hiljemalt teisipäevaks elektronposti teel vastuse: positiivne või negatiivne. Kus aga seisab see siga need kolm päeva?Veterinaar-ja toiduamet on tarninud rümpade hoiustamiseks 8 külmkappi, kuhu mahub korraga vaid kolm-neli siga. Tulemas on veel 20 külmikut. Seda on vähe, sest meil on 328 jahipiirkonda. Seni – kui jahimehel pole olnud võimalik lihakeha külmkappi panna ja väljas on olnud soe, läheb siga hapuks, siis jahimees kirub, vannub. Üldiselt on lubatud siga panna ka oma kodusesse külmkapp hoiule analüüse ootama, neljandikuna kilekotti pakitult.  Aga peale kodus hoiustamist siga enam käitlejale anda ei tohi! Ise tarbida samas nõnda palju ei jõua.

 

Tarmo Küla: Nimelt minul kui käitlejal on kohustus võtta vastu searümp koos pea ja nahaga. Täna ei ole jahimehel aga kohta, kus hoida siga pea ja nahaga kaks-kolm päeva. Samuti  need uued külmikud mahutavad korraga liiga vähe. Ses mõttes toimub praegu jahimeeste küttimismahuga õrritamine. Ja meie toodangumahu erinevus on võrreldes kahe aasta tagusega 10 korda langenud.

 

Kristi: Jah, käitlemisettevõttesse peab metssiga jõudma nahaga ja peaga ja tal peab olema I, II ja III tsoonist pärinedes ka negatiivne uurimistulemus.

 

Eva: Teadaolevalt on ka jahiseltsidel endal külmikud lisaks VTA poolt ostetud külmkambritele.  Kas sigade katk on ainuke põhjus, millepärast jahiseltsidel on vaja olnud külmikuid? Kas jahimehed varem teiste kütitud loomade hoiustamiseks külmkappe pole vajanud?

 

Tarmo Küla: Ei, oleme seale metsaserva järele tulnud 5-8 tunni jooksul.

 

Kaarel: See on kiituseks meie lihakäitlejatele, kes tulevad metsseale samuti kui põdrale metsa kiiresti järele, külmikuid pole vaja olnud. Jahimeestel pole kodus taolisi suuri külmikuid.  Vanasti kütt laskis sigu täpselt niipalju kui tal endal vaja läks.  Selles ongi kogu vahe. Praegu pandi kütile kohustus lasta rohkem kui ta vajab, arvestamata jahimeeste rahalist võimekust. Mis loeb mulle 20 külmkappi kui meil on 328 jahipiirkonda. Kõigile ju ei jätku. Ja mis see bensiin veel maksab? See on kõik ilus teooria, et ühekaupa trasporditakse sigu metsast.  Ükski selts ühekaupa neid ei jaksa tassida metsast.

 

Tõnis: Täna puudub meil rahvusliku jahinduse arengukava, mida oleks hädasti tarvis. Arengukava on kokkulepe edasise arengu osas. Sellest suure kokkuleppe puudumisest tõuseb näiteks ka teravaid probleeme  maaomanikega, kes soovivad senisest enam omal maal küttida. Aga me liigume selles suunas, et saavutada häid kokkuleppeid tulevikus riigi tasandil.

 

Tarmo Küla: Jahimeestel on probleemiks sõita 100 kilomeetrit proovide viimise pärast edasi-tagasi, et seaproovi Tartusse viia. Kui proov osutub positiivseks, siis on kõik bensiiniraha ju tema taskust läinud, aga liha kasutada ei saa!

Helen: Kui palju külmikuid oleks vaja?

 

Andres: Niipalju kui on jahiseltse. Külmikuid on vaja just soojaperioodiks.

 

Kristi: Suvel pole ju kunagi palju sigu lastud?

 

Andres: Kui te vaatate, kuidas ilmastik on muutunud meie eluaja... kui detsembris tuleb ikka pluss 10 kraadi ja maa on lumeta – millest siin rääkida. Vanasti sai ajujahti pidada juba oktoobris, oli külmem. Sellest see kappide hädavajalikkus ongi tekkinud, et talved võivad olla soojad. Ei pane ju sigu ootame hunnikusse. Suvel ei olnudki laskmine väga innukas – siga läks hapuks kätte.

 

Kristi: Jahimeestel on ikkagi ju olnud hoiustamisvõimalusi seltsi kogumiskeskustes?

 

Tõnis: Neid on jah ca kuuskümmend.

 

Tarmo Küla: Kui riik ei taha täna maksta pearaha kütitud loomalt, siis kogumiskeskustesse ei ole jahimehel ka mõtet siga panna. Selts, kes seda omab, ei ole huvitatud teiste sigade hoiustamisest, elektrikulust, töötlemisest, mingit tasusüsteemi ju pole. Hea, kui oma sead jõuab ära majandada.

 

Kaarel: Kõik on kinni rahas ja majanduses. Tuletan meelde, et jahindus on hobitegevus, jahimees tegutseb vabatahtlikult. Kui ta peab kõik oma kulu ja kirjadega kinni maksma – seaproovide transpordi, sõidu edasi-tagasi  - Tartu maakonna piires näiteks peab laborisse ise sõitma -  siis tuleb riigil leida see hoob, kuidas asi käima lükata, kasvõi osaliselt kinni maksta.  Kui teil oleks vaja 120 sea proovi  kohale viia ja 100 km sõita, teeb see üle 10 000 km oma kulu ja kirjadega sõitu. Olete te nõus sõitma? Ei ole ju?

 

Tarmo Küla:  Praegu ei osata hinnata seda mahtu, mida jahimees täna ise ära sööb. Viimastel aastatel on kütitud ca 20 000 metssiga aastas, nüüd on see number 29 000.  Kui nüüd ühel ajaühikul tahatakse küttida rohkem, ei jõua jahimees siga ise ära tarbida.

 

Andres:Kui kodusealihale strateegiliste varude hange välja kuulutati, miks ei võiks seda samamoodi metssea lihale teha? Kui soovitakse  kodusiga päästa, peab esmalt tegelema metsseaga ja metssea lihaga. Tulekahju hakatakse praegu kustutama valest otsast.  Ei ole võimalik kodusiga päästa, kui metssea arvukus ei lähe alla, praegustes tingimustes aga ei lähe arvukus alla, kuna teda vajalikul määral küttida on raske. “Pudelikaelu” on palju.

 

Kriisiolukordades tuleb vaadata riigil tervikpilti, aga me päästame kodusiga ja tapame metssiga – aga mida üks või teine tegevus kaasa toob, sellest tervikpilti ei ole veel.

 

III Loomsed jäätmed karusnahafarmidele

 

Liha auku ajamine on mõnele jahimehele täiesti käsitamata tegevus, ei taheta hukata elushinge ja neid lihtsalt auku ajada. Kuidas teha nii, et siga saaks maksimaalselt ära kasutada? Põgusalt puudutati ümarlauas ka loomste jäätmete töötlemise võimalust, ent sügavuti jääb see teema edaspidi spetsialistide ümarlaudade arutada.  

 

Andres: Oleme küll jahimeestele pikalt selgitanud, et praegu on katku olukord ja oleme riigile partnerid, aga oleme ju samas siin jahimeeste seltsi majas õpetanud, et ühegi looma surm ei tohi olla ilmaasjata.

 

Bruno: Praegu on katk. Paha öelda, aga taolisi probleeme võib ju tulevikus veel tulla. Olen juba mitmed aasta mõelnud, et tuleks ehitada söödatehas. Et aga söödatehase huvi säiliks siin tegutsemisel, näen ma perspektiivi loomsete jäätmete töötlemisel laiemalt. Mida tehakse täna näiteks põdra selle osaga, mida jahimees ei kasuta?

 

Tõnis: Läheb loodusesse tagasi. Jahimeestest jääb palju järele, mida saaks enam väärtustada. Me kütime käesoleval hooajal näiteks suurusjärgus 6000 põtra, sealt tekib palju loomseid jäätmeid.

 

Bruno: Julgen praegu välja tulla plaaniga, et kõik loomsed jäätmed, mis Eestist tulevad,  jutt on nii metsseast kui koduseast kui muust – saaks realiseerida. Kui kõik läheks meie plaani kohaselt, siis meie võimekus oleks jäätmeid realiseerida rohkem kui Eestis vaja. Eestis on 6 mingi- või rebasefarmi, Soomes on tuhat farmi.  Tipphoojajal läheb Soome farmides päevas 50-60 tonni sööta. Näiteks tipphoojajal läheb ühes suuremas rebasefarmis päevas 50-60 tonni sööta . Ja see pole ainult liha, mis läheb sööda sisse, vaid kõik muu ka (teravili, kalatööstuse jäätmed jne), pea kõik loomasööda komponendid on Eestist hangitavad.   Kogused oleksime valmis kõik vastu võtma. Soomes, kus tegutsen, asub 90 protsenti Soome karusnahatööstuse taristust 100 km raadiuses. Tehnoloogiaid loomsete jäätmete töötlemiseks on mitmeid: võimsaid veskeid, mis jahvatavad toore looma, samuti  keetmise võimalus, kus hävivad kõik viirused ja bakterid.  Seda protsessi saaks teha Eestis koha peal.

 

Kristi: Kas teil on mõte ehitada Eestisse firma, et töödelda kolmanda kategooria kõrvalsaaduseid? See oleks positiivne, sest praegu viiakse enamus lihakäitlemisettevõtetes tekkivad kolmanda kategooria kõrvalsaadused  Väike-Maarjasse, mis on raiskamine. Kõrvalsaadusi väärindada oleks mõistlik.

 

Ingrid: Loomatervise nõuetest tulenevalt kuuluvad positiivsed ehk nakatunud sead hävitamisele. Nakatunud sigade puhul saame rääkida ainult hukkamisest ja hukatud loomade kahjutustamisest. Nende loomade liha kindlasti kuhugi transportida käitlemiseks ega kasutada ei saa see oleks taudi leviku seisukohalt liiga suur risk.

 

Tarmo Kattago: Me ei pea loomakehi kuhugi tassima, vaid sõidame neid töötlema kohapeal. Sellise mobiilse seadme põhimõtteline eskiis ja projekti lähteülesanne on meil tegelikult juba valmis. Ka nakatanud liha saab ümber töödelda, kuna katkuviirus hävib kuumutamisel juba 70 kraadi juures. See on parem, kui seda põletada või auku ajada, mis on ju väga kallis. Olgu siis juba parem rebastele söödaks kui auku ajamine. Nii et põhimõtteliselt on valmisolek loomsete jäätmete ümbertöötlemiseks kiskjaliste karusloomade (rebane, mink) toiduks meie sektoris olemas. Riigi poolt ootaks projekti praeguses staadiumis ainult õiguskindlust karusloomafarmide tuleviku suhtes, mis julgustaks olemasolevaid farmereid ning sea- või lehmapidamisest loobunud loomakasvatajaid tegelema hoopis karusloomadega. Tulemuseks oleks Eesti loomakasvatussektori mitmekesistumine ja riskide jagamine, töökohad maapiirkondades, tulu maksudest ja ekspordist.  Tehnoloogia ja metoodika on olemas. 

 

Kuna metssigadega tegelemine jääb võibolla ühekordseks projektiks, siis on karusloomakasvatuse sektor põhimõtteliselt valmis kogu Eesti loomsete jäätmete ümbertöötlemise teema laiemalt ette võtma ja vabastama riigi selle tüütu probleemiga tegelemisest, tulemuseks oleks tõeline win-win-win olukord (riik-ettevõtjad-keskkond).

 

Tõnis: Me tõesti ei tea täna, kui kaua katkuolukord kestab. Lätlased tahtsid sigade arvukust alla viia, küttisid 2012 ja 2013 hooaegadel  mõlemal ca 37 000 metssiga, aga eelmisel hooajal olid nad jälle sunnitud küttima ca 45 000, ikka oli arvukus jäänud kõrgeks. Nüüd on olukord muutumas. Lätis läks nii, meil võib ka sigade kõrge arvukus kestma jääda vähemalt paiguti mõneks ajaks.