Sõber leidis sügisel karupesa ja otsustasime seda veelkord vaatama minna. Seda siis 30.12.2014 ja kell võis olla ühe paiku päeval. Pesa asub Virumaal, tänase Lüganuse valla teritooriumil ja kohas mida kohalikud teavad Karumurruna. Koht väärib oma nime, ligipääs raskendatud ja inimasustusest kaugel. Vaatasime ka et ühegi tänase telefonioperaatori levi sinna hästi kohale ei taha jõuda. Ilm oli pilves ja kiskus muutusele. Tuul puhus edelast ja mida aeg õhtupoole, seda rohkem lund alla sadas - mets lumine, teed tuisanud.
Sõbra autoga saime isegi suhteliselt ligidale, nii et minna jäi veel vast pool kilomeetrit. Jõudsime sellest pool ära käia, kui sattusime huntide jälgedele. No täiesti värsked ning neid oli vähemalt kolm looma olnud. Jäljed suundusid just sinnapoole kus teadsime pesa olevat. Hakkasime siis pesa otsima, aga kohe ei leidnudki.
Küll leidsime igal pool värskeid hundi jälgi ning ka puhkamise kohti. Enamuses puhkamise kohtades olid lumel ka verd, nii et nad olid kellegi värskelt "pintslisse pistnud". Jälgi oli palju, nii vanemaid kui ka värskemaid. Leidsime koha kus üks hunt oli suurte hüpetega minema jooksnud, nii et nad võisid meile väga ligidal olla. Puhkamisasemeid võis kokku olla kaksteist. Ja siis leidsime karupesa. Magamisase kuuskede all ja oksi alla murtud. Kuid see meid enam nii ei huvitanudki, mõtted olid juba hundiradadel. Tegime mõned pildid ja läksime jälgipidi vaatama mida hundid olid toimetanud. Lootsime leida just saaklooma jäänuseid, kuid kahjuks jäid need leidmata.
Küll oli palju erinevas vanuses jälgi, paar kusetamise kohta ja veriseid asemeid. Jälgi oli ikka väga palju, tihti samal rajal koos nii edasi, kui tagasi tulevate jälgedega. Nii otsustasimegi edasisest otsingust loobuda ja koju kotipeale kobida. Meil oli ikka õnne ka, kolm päeva varem sadas 10sm lund ja 30.12 õhtul tuiskas ka veel korralikult, ning tagatipuks 31.12 sula otsa ja lumi puude pealt maas. Nii poleks täna enam midagi sealt otsida olnud. Aga tore ja meeldejääv retk oli ikkagi.