looduskalender.ee

 

Esimesena ilmub vaatevälja emasloom

 

 

Kährikute pulmaaeg möödub päris vaikselt. Enamus moodustunud paaridest liigub seltsis hilissügisest alates, taliuinak möödus „koos ja kaisus“. Ilmade kevadisemaks muutudes käiakse läbi oma kodupiirkond. Kui metsast mõni korjus leitakse võib seal mõne teise kährikupaariga „sõnelemist“ tulla, sama teiste elupaiga- või toidukonkurentidega: näiteks rebase, aga ka mägraga. Toiduks otsitakse veel eelmise aasta marju või kütitakse pisinärilisi. Kährikud päris „õiged“ kiskjad ei ole, pigem korilased, kuigi tekitavad kevadisel maaspesitsevate lindude pesades arvestatavat laastamistööd. Ringi liigutakse lühikeste sammude ja veidi taaruva kõnnakuga: esikäpa jälje suurus mahub 5x5 sentimeetri sisse, tagajala jälg on natuke kitsam, selgelt on näha neli küünejälge. Selliste jalutajate kodupiirkond, mida märgistatakse võib olla kuni kümme ruutkilomeetrit, suvise toidukülluse ajal väiksem, aga veekogude lähedusega on kährikud seotud aasta läbi.

 

Talvekarvas, kus tihe aluskarv ja kohati väga pikk „ohakas“, millel kohati üle kümne sentimeetrine pikkus, tundub kährikute liikumine kentsakavõitu – suht pikk keha ning vaid paarkümmend sentimeetrit kõrged jalad...

 

Maikuu alul on kährikupere pesakoopas viis-kuus kutsikat.