looduskalender.ee

 

Ega meresügavustes toimetavad kalad muidu meelde ei tule, kui juhtud märkama püütud kala jooksva marjaga isendit. Tume, sinakasroheline on merihärja mari, vaid veidi väiksema terasuurusega, kui forellimari. Muuseas täiesti söödav – kalamari nagu kalamari ikka.

 

Merihärg elutseb Läänemeres jääaja jäänukina, sellest ka arhailine välimik, kuuludes võldaslaste sugukonda ning temale segiajamiseni sarnased liigid on nolgus ja meripühvel – vahvad nimed. Pikkust suures osas kuni kolmkümmend sentimeetrit, „härja“ lamedal pealael märkame nelja käsnjat luunäsa. Merihärja nahka ei kata soomused, aga kala külgedel ning seljal paiknevad luunaastukeste read, mis paistavad heledamate täppidena.

 

Elutseb pea kogu meie rannikualal sest vee soolsus ei mängi tema elutegevuse juures rolli, jäädes siiski mereelukaks. Kirjanduse andmeil võis kudemine alata juba detsembri teises pooles ja koetakse päris kaldalähedastel aladel, mis kaetud kruusa, liiva ja ka kividega.

 

Rääkima peab merihärgade kudeaegsest ja -järgsest elukorraldusest. Emaskala koeb merepõhja, isaskala viljastab niisaga marja – kõik nagu tavaliselt. Marja arengut jääb valvama „isashärg“ üksinda, kaitstes tulevasi mereelanikke kõikvõimalike ohtude ja vaenlaste eest. Olenevalt paljudest asjaoludest võib see kesta kuni kolm kuud ning „ennastsalgavus“ seisneb selles, et valvuril pole sel ajal mahti isegi toitumiseks nn kudepesast eemalduda, häirimise korral tekitab „härg“ talle omast vaikselt mörisevat, vibreerivat heli. Selle kuulmist võivad rannakalurid kinnitada. Härg, mis härg.