looduskalender.ee

 

Kas märkasite, kui äkki muutus kogu me maa pruuniks? Veel nädal tagasi enne lume tulekut oli loodus õrnalt roheline, aga rängad külmakraadid ja lumi Lõuna-Eestis muutis rohelised libled kõikjal kõhetusest punakaks. Läheb veidi aega kuni loodus šokist üle saab ning taas rohetama hakkab.

 

Linavästrik

 

Ja kuigi üle Eesti tuleb teateid jäälõhkuja – linavästriku saabumisest, siis ei taha jää kuidagi kaduda. Seda on veel järvedel ja väiksematel veekogudel ning külmaöödel tekib aina juurde. Vahel ei suuda isegi päevasoe seda sulatada.

 

Tõsi, potipõllumeeste nobedate näppude vahele on sattunud juba esimesed vihmaussid, siin-seal annab maa end kaevata ja seda teevad rõõmuga ka mutid neidsamu vihmausse jälitades. Aga on veel paiku, kus maa nii külmunud, et tokki maasse lüüa ei saa.

 

Üks selline koht oli eelmisel nädalavahetusel Endla looduskaitseala Norra-Oostriku allikatel.

 

Vähe sellest, et maa oli kivikõva - metsa all laiutas kohati lumi ja teed olid veel talvises jääs. Jääd oli Purskava allika lähedal teel 15-20 sentimeetri jagu, nii et autoga liigeldes tekitas jääroobastes sõitmine kohati õudugi.

 

Aga samm allikaservale ja maailm muutus. Talvest otse kevadesse. Norra allikajärvel, mis praegu pärast talvekülmasid ka taimestikust puhas ja vesi säravalt selge, mängis lõbusalt oma kevadmänge paarkümmend sinikael-parti. Soost hõikasid neile rõõmsalt sookured, metsaservast krõõdutas musträhn. Allikapõhja kraatrid, mida muidu näha ei ole, keesid rõõmsalt välja hõbedakarva liiva.

 

Veel põnevam oli Oostriku allikas. Siin naksutasid tuulelaulu vaid vanad kuused, seepärast oli põhjust rohkem silmi maas hoida. Ümbritsevas jääs ja kulukarva maastikus tunduvad allikad kevadel tõeliste roheliste oaasidena.

 

Kristeli telefonipilt

 

Ja tõesti, kuigi pühapäeval oli õhukülma -2 kraadi ja tuulekülma veelgi rohkem, siis allikavee temperatuur oli Oostrikul 6,3 kraadi. See on soojahulk, mis paneb varakevadised risoomist kasvajad juba liigutama.

Oostriku allikal on üks varsakabjapõõsas, millest on vist pilt igal kevadisel ajal allikal käinud loodusfotograafil. See kollanupp on lihtsalt nii maaliline küütlevsinise allikavee servas. Kuldkollane ja tumeroheline. Tõepoolest, kuigi enamus kevadisi õitsejaid on õrnrohelised, siis varsakabi on just tumeroheline.

 

Miks ma sellest varsakabjapõõsast räägin? Ikka sellepärast, et ta on olnud vanarahva jaoks üks neist “mõttetutest taimedest”, millega eriti midagi peale ei osatud hakata. Nii nagu halli kogelejarohu kohta on teada vaid, et teda vahel hobuste silmapööritamise vastu kasutati.

 

Ometi on varsakabi üks põnev taim. Kasvõi selle poolest, et tal puuduvad kroonlehed ja see ilus kollane õis koosneb tegelikult kollaseks värvunud tupplehtedest. Miks see taimele hea on, see on looduse saladus. Igal juhul on varsakabi nii loodud, et ta ei pane oma õiesilma vihmase ilma korral kinni nagu teised taimed, vaid jääb avali. Ja kuigi ta on varakevadiste näljaste putukate jaoks ihaldatud meetaim ja need teda ka usinalt tolmeldavad, levitavad tema õietolmu ka vihmapiisad ja üleujutusvesi. Harali ootavat emakasuud on valmis iga tolmukübeme haarama ja viljastama.

 

Valmiv vili on kuningakrooni kujuline kukkurvili – nii nagu eksootilisel lootoselgi. Ja kukrud avanevad vaid veepiisa koputusel, mispeale seeme kantakse veega kusagile madalale ja vesisesse paika, kust uus taim mõnusalt võrsuda saab. Varsakabjad paljunevadki peamiselt seemnete teel.

 

Just neis madalates, kevadel liigvete poolt ujutatud paikades varsakabjale kasvada meeldib. Ja oma lapsepõlvest mäletan just seda, et kui varsakapju korjama läksime, siis said jalad alati märjaks. Mäletan muidugi ka vanemate ütlust, et varsakabi vaasis ei seisa, seega pole neid mõtet palju korjata. Ometi ei keelatud meile seda, sest pole mõtet rikkuda ka laste kinkimisrõõmu, muidu imestate ühel päeval, miks nad teile enam lilli ei too. Kui eesmärk on kellegile rõõmu valmistada, siis ei pahanda lillekorjamise peale ka Emake Loodus. Varsakabi seisab kenasti päevajagu klaaskausis selge vee sees. Ja see on ilus.

 

Muidugi on vanasti lapsevanemaid painanud oht, et lapsed lähevad lilli korjama liiga sügava vee äärde ja kukuvad sisse. Seepärast on Rootsi rahvasuus lugu sellest, et korjajatele tekivad kätele soolatüükad, millel pole tegelikult tõepõhja all ja on vaid kasvatusliku eesmärgiga jutt. Samuti ei ole õige hirmutada meie lapsi, et nad on mürgised lilled, see vähene anemoniin, mis taimes, ei saa kuidagi naha kaudu mõjuda.

 

Tõsi on, et lehmad jätavad varsakabjad enamasti söömata ja kindlasti mitte sellepärast, et neile ei maitse. Pärimuses on kirja pandud lugusid, kuidas lapsed tõid kevadel lehmadele sülega varsakapju – varsakabi andvat võile kollasema värvi.