looduskalender.ee

 

3. jaanuar

Tänast retke alustame koos Jüri-Karl Seimiga, Lääne-Saaremaal, Karalas. Hommikuhämaruses uksest välja astudes pole talvest kusagil märkigi, üpriski sügisene tunne tuleb peale – põõsastes „tiksuvad” 2 punarinda, teeservas tegutseb põldlõoke. Esimene peatus Karala rannas Naistekivi maa kohal toob 2012.a liiginimekirja veel kaks uut ja üldsegi mitte talvist liiki – laululuikede parves lendab mööda üks valgepõsk-lagle ja rannakarjamaal teeb paar „lullutust” nõmmelõoke.

Retkepäeva sihiks on Harilaid Loode-Saaremaal, aga Tagamõisa poolsaare ranniku ülevaatamist alustame siiski kaugemalt Veere sadamast. Meri on siin peegelsile ja linnud on ka paari kilomeetri kaugusel hästi nähtavad ja määratavad. Muude elukate hulgas hakkavad silma selle aasta esimesed pütid – hallpõsk-pütt ja tuttpütt.

Suuriku panga juures ilmub toru vaatevälja algatuseks üks, seejärel teine ja siis kolmaski ning lõpuks kokku kaheksa krüüslit. Mida need linnud praegu siin teevad? Räägitakse, et kui jääolud vähegi lubavad, siis see liik talvitab pesitsusalade vahetus läheduses. Suuriku pangaastangu lõhed on tõesti krüüslile sobivaks pesapaigaks, aga selle liigi pesitsemist ei ole siin tuvastatud. Ainuke püsiv krüüsli pesitsuskoht Eestis on Pakri neemel. Peab suvel igaks juhuks Suuriku pangale pilgu peale heitma.

Tuultele avatud Undva nina juures meri juba möllab, aga laineharjade vahelt õnnestub aastanimekirja uuteks liikideks leida hahk ja merivart. Uudepanga lahe kaugeimas sopis on meri rahulikum ja siit leiame siinsete vete kõige kuulsama talvitaja – ühes tihedas parves ujub merel umbes 115 kirjuhahka. Ilmselt on linnud siia alles saabunud, sest mõned päevad tagasi nähti Undvas alla kümne linnu.

 

Udupilt Uudepangalt ehk umbes selline on kirjuhaha parv kaugel merel

 

Kõige olulisemaks retkesihiks on täna Harilaiu läänekallas, kus igal aastal talvitab väike salk merirüdisid. Selle liigi leidmiseks tuleb korralik jalgsimatk ette võtta, sest autoga alale lähedale ei pääse. Järjest tugevnevas vastutuules hakkab varustusekoorem ikka raskemaks ja raskemaks muutuma ja ebameeldiva üllatusena ütleb ka kaamera üles just siis, kui üks väikekajakas paari meetri kaugusele tormituulde ühe koha peale hõljuma jääb. Pole teda nii lähedalt kunagi näinudki. Õnneks leiame kohe merirüdi üles, kaugemale merre ulatuval neemel on neid lausa kaks ja võib retke eesmärgi täidetuks lugeda. Aga, ootamatult ilmub vaatevälja röövlind, suur pistrik, rabapistrik! Lind heitleb saagiga, midagi valget on küüniste vahel, tundub kajakas, vist just sama väikekajakas, kes hetk tagasi kenasti poseeris, sest lindu enam ei näe. Pistrik kaob kiirelt üle luite metsa. Rabapistrik on meil haruldane läbirändaja ja talvel kohatakse teda Eestis väga harva. Ilus lisapunkt Harilaiu retkele.

Tagasiteel Karalasse hakkab Loona mõisa juures puu otsas silma hiireviu, kes on 73. linnuliik minu 2012.a liiginimekirjas, täna lisandus 13. uut liiki. Homme tuleb tormine päev ja veel ei tea, kas üldse retkele pääseb.

NB! Tuletan meelde, et kõiki põnevamate liikide vaatlusi koos detailsema infoga näeb e-Elurikkuse linnuvaatluste andmebaasis.

 

2. jaanuar

Hommik saabub taas Põõsaspea neemel, aga võrreldes eilsega on ilmaolud õige kehvapoolsed – sajab, on tuuline ja nähtavus on olematu. Linde näeb väga vähe, tegelikult on see läbi aegade minu nigelaim hommik Põõsaspea neemel, vist. Andmebaasi läheb kirja vaid mõni vaatlus ja üllatuseks ei lisandu 1,5 tunni jooksul 2012.a liiginimekirja mitte ühtegi uut linnuliiki.

Lakkamatus lörtsisajus ei ole mõtet kaua staiata ja asun kavandatust varem Saaremaa suunas teele. Põõsaspea neemelt lahkudes lisandub Tuksi küla vahel aastanimekirja lõpuks uus liik – pöialpoiss.

Vahepeatuse teen taas ka Haapsalus veepuhastusjaama juures, mille taga olevat Randsalu oja on hiljuti süvendatud ja mööda kaldavalli pääseb mereni jalutama. Roostikus hakkab silma käblik ja aastanimekirja uueks liigiks leian rootsiitsitaja, mõlemad on talvel meil suhteliselt haruldased elukad.

Enne Virtsu sadamasse minekut keeran korraks veel ka Keemusse sisse (Matsalu lahe lõunakaldal). Sadu on veelgi tihedamaks läinud, aga siiski märkan kaugel neemenukal kahlajat, kelle määramiseks tuleb aga lähemale minna, halbade ilmaolude tõttu pole torust palju abi. Kohapeal selgub, et kahlajaks on rüüt ja ta pole üksi, neid on lausa 160! Tänavusel soojal talvel on rüütasid Eestisse rekordiliselt palju paigale jäänud, teateid on mitmelt poolt tulnud. Lisaks on rannas veel ka 7 kiivitajat ja jalge eest läheb lendu tikutaja.