looduskalender.ee

1.      Jälgi, kas kimalastel on õitsvaid toidutaimi kogu aktiivsusperioodi jooksul ehk varakevadest hilissuveni. Ka mõned massiliselt õitsevad kultuurtaimed (nt ristikud, lutsern, mesikas, raps) pakuvad kimalastele rikkalikku toiduressurssi – eriti hea toiduallikas on liblikõielised. Kuid kimalased vajavad toitu ka siis, kui kultuurtaim parajasti ei õitse. Seetõttu on oluline püsirohumaade, poollooduslike koosluste ja igasuguste põlluvaheribade ja -servade olemasolu. Head toiduallikad on puuvilja-, marja- ja lilleaiad. Sobivaid toidutaimi võib ise juurde külvata või istutada. Kimalaste meeldivad nt ristikud, aru- ja põldjumikas, harilik härghein, ussikeel, põdrakanep, liht-naistepuna, harilik hiirehernes, harilik nõiahammas ja äiatar.

2.     Jäta kimalastele pesitsus- ja talvitumiskohti. Nendeks sobivad vanad hiireurud, mädanev puit, vanad kiviaiad ja -müürid, kompostihunnikud, niidetud taimestiku kuhjad, vanad liiva- ja kruusakarjäärid ning muud looduses leida olevad õõnsused. Seega ei tasu ümbruse korrastamisel üleliia hoolikas olla. Kimalastele võib ka ise pesasid valmistada ja need sobivasse kohta üles panna. Maapinnal ja sellest allpool pesitsevate-talvituvate liikide jaoks on äärmiselt vajalikud alad, mida ei künta.

3.     Piira pestitsiidide kasutamist, et vältida kimalaste mürgitamist. Eriti tuleks jälgida, et kultuurtaime töötlemisel taimekaitsevahenditega ei satuks mürki äärealade taimestikule. Kindlasti tuleb vältida õitsevate kultuurtaimede pritsimist.

4.    Kimalasesõbralikud põllud ei tohiks olla liiga suured, eriti kehtib see putuktolmlemist vajava kultuuriga põldude kohta. Põhjuseks on kimalaste piiratud lennuraadius pesast (mõned liigid alla 500 m, mõned kuni 2 km). Kuna põlde pidevalt haritakse, ei saa kimalased seal pesitseda, vaid peavad põllule lendama mujalt. Seetõttu on soovitav selliste kultuuridega põlde rajada kitsaste siiludena või väikepõldudena õistaimerikka koosluse lähedusse.