looduskalender.ee

 

Põldkimalane

 

Inga Ilves, looduspiltnik Pärnumaalt:

 

Alustasin kimalaste vaatlemise ja pildistamisega sel kevadel. Terve suve vältel oli ehk kõige rohkem näha maakimalast, talukimalast ja põldkimalast. Levinud olid ka hallkimalane, metsakimalane, soro-, tume-, aed- ja karukimalane. Kõige vähem märkasin schrencki ja ristikukimalast (mõned üksikud korrad). Kägukimalased ilmusid suve teises pooles.

 

Kuum suveperiood mõjus arvatavasti tagasilöögina. Tundub, et kimalane armastab jahedamat ilma, kui 30 kraadi. Kuumadel päevadel olid nad liikvel varahommikuti ja õhtuti hiljem. Aias oli ka kimalaste pesi. Kevadel puuriita ümber ladudes leidsin selle kõrvalt hiireaugu, kust lendasid sisse ja välja kimalased. Samasuguseid pesakohti oli eri paigus, näiteks maakivihoone seina ääres.

 

Kimalased olid fotomodellina üldiselt rahumeelsed. Siiski mõni, kellele olin pildistades liiga lähedale sattunud, hakkas minu ümber tiirutama, mis tundus justkui hoiatusena. Sel juhul lahkusin, et mitte häirida. Seevastu kägukimalased olid flegmaatikud. Neid võis vahel lausa taimevarrega üles tõsta, et paremini pildile jääks.

 

Tiit Jürisson, looduspiltnik Viljandimaalt:

 

Minu jaoks oli tänavune kimalasesuvi esimene - varem polnud neid toredaid putukaid pildistanud ega liigilisele kuuluvusele tähelepanu pööranud. Lemmikpaigaks kimalaste jälgimisel kujunes Varesemägede maastikukaitseala Viljandi vahetus läheduses. See piirkond tundub kimalastele tõesti meeldivat, see on rikas nii liigiliselt kui üldise arvukuse osas. Eriti suve teisel poolel kohtas seal hämmastavalt palju kägukimalasi. Sellal olid umbes pooled vaadeldud kimalastest Bombus campestris või B. rupestris.

 

Meelis Uustal, Looduskalendri kimalaste projekti juht (Lääne-Virumaa):

 

Jälgin oma koduaias tegutsevaid kimalasi juba mitmendat aastat. Kuigi tänavune suvi ei olnud kimalasperede arenguks soodne, ei saanud ma kuidagi kurta kimalaste vähesuse üle aias. Tõsi, ühtegi liiki polnud aias massiliselt, kuid näiteks suures punepuhmas võis ilma vaevata näha askeldamas 5 liiki kimalasi, lisaks mitmeid erakmesilase liike ja arvukalt meemesilasi. Tänavu nägin aias kokku 13 liiki kimalasi, neist nelja esmakordselt.

 

Alguses tekitas palju peamurdmist Bombus semenoviellus, sest kõikidele sobivatele tunnustele vaatamata oli raske uskuda, et sedavõrd haruldane liik just minu aia üles leiab. Emakimalasele meeldisid talisibula õied, pisike tööline külastas aga punet. Paaril korral nägin hariliku iisopi õitel schrencki kimalast, kes kõrval õitsevast punest eriti lugu ei pidanud. Rohkesti oli tänavu kägukimalast Bombus campestris, keda võis näha unelemas akrobaatikat vähenõudvatel platvormõitel – murulauk, talisibul, peiulill jmt.

 

 

Liitu „Meie kimalaste“ grupiga Facebookis: LINK

Kimalaste määramislehed: LINK