Mai 2016

Kirjutas ja pildistas Kristel Vilbaste

Laevapõhjad keset metsa.

Kui Lahemaa Oandu looduskeskuse juht Tiina Neljandik mind kevadtalvel Oandule matkapäevale allikatest kõnelema kutsus, siis tegime omavahel kokkuleppe, et mina räägin Eesti allikatest, aga tema näitab mulle ja ka teistele huvilistele Lahemaa põnevamaid allikaid.

Käik Lahemaale sai teoks kevade kõige ilusamal ja mõnusamal ajal – pole veel sääski, aga ümberringi rõkkav linnulaul ja puhkenud õied.

Tõsi, minu loengu ajal ei tulnud taevast tilkagi vihma, aga kogu retke aja sadas kevadist allikarammu. Üsna tihedat. Aga seda ei saanud ilmale sugugi pahaks panna, sest vett maa ihales. Ja eks allikad toituvadki vihmaveest.

Video salvestas Urmas Lett, www.eenet.ee

Must-toonekurg       Ciconia nigra

Kaks suuremat kurepoega on alles kolmepäevased, üks päeva võrra noorem, mis ka märgatav – tragid kõik.

Toitmine on vanalindudel alul kerge. Poegadele väljutatakse poolseedunud toit, millest kurehakatised kergemalt hakkama saavad (juba nad teavad, et nokast tuleb toit ja sinna poole peab küünitama). Suuremad kalad ning poegadele mittesobiva sööb vanalind ise ning nõnda saab ka „toidulaud“ koristatud.

Kirjutas ja pildistas Aare Lindt, www.loodusmuuseum.ee

Sarapuuöölane

Sarapuuöölane        Colocasia coryli

Sarapuuöölane on kogu  Eestis levinud ning võrdlemisi tavaline.

Liblikad lendavad mais-juunis, leht- ja segametsades, samuti parkides või aedades. Soodsatel aastatel võib kohata üksikuid teise põlvkonna isendeid augustis.

Maikuus on sarapuuöölane hästi äratuntav. Juunis aga võib liblikate tiivamuster ja värv olla juba niivõrd kulunud, et isegi spetsialistil on neid raske määrata.

Keskkonnaamet kutsub

Foto Arne Ader

Pikklaugas. Kõnnu Suursoo, Kõrvemaa

Tähistame looduskaitsekuud ja üle-euroopalist kaitsealade päeva matkadega kõigis Eesti maakondades 21.-22. mail. 

Tänavuse looduskaitsekuu teema on „Eesti loodus – oma või võõras?“. Arutleme, kas inimene on võõrandunud loodusest ning mida teha, et loodus jääks endiselt „sinasõbraks”. Üks võimalusi looduse tundmaõppimiseks on kaitsealadel matkamine ning looduslike ja ajalooliste vaatamisväärsuste külastamine. Seetõttu korraldabki Keskkonnaamet kogenud loodusetundjate eestvedamisel matkad, kuhu on oodatud kõik noored ja vanad loodushuvilised. Matkadel osalemine on tasuta, ent vajalik on eelnev registreerimine.

Kirjutas ja pildistas Aare Lindt, www.loodusmuuseum.ee

Siksak-hammastutlane

Siksak-hammastutlane         Notodonta ziczac (Linnaeus, 1758)

Siksak-hammastutlane on kogu Eestis levinud ja kohati päris tavaline. Liblikad lendavad leht- ja segametsades, parkides ning aedades mai keskpaigast juuni keskpaigani, üksikuid võib aga kohata ka hiljem. Suve teisel poolel esineb teine põlvkond, aga see ei ole enam nii arvukas, kui kevadine.

Siksak-hammastutlane lendab öösiti ja teda on hea ära tunda tema erilise tiivamustri järgi.

Kirjutas Margus Ots, rasvatihase aasta koordinaator

Kaamerapildi napsas Shanta, LK foorumist

Kui kaameraga pesakastis nr 1 sai rasvatihase poegade koorumist jälgida üleeile 16. mail, siis pesakastis nr 2 koorusid pojad täna hommikul.

Vastkoorunud pojad vajavad esimesel paaril päeval soojendamist, seetõttu istub emaslind aegajalt pesal. Osa munakoortest visatakse pesast välja, aga osa sööb emaslind oma kaltsiumivajaduse rahuldamiseks ise ära. Toiduks saavad pojad esimestel elupäevadel kõige väiksemaid selgrootuid.

Kirjutas, rajakaamera pildid ja video Tiit Hunt, www.rmk.ee

Mäger

Kährikud on mäkrade naabriteks olnud veidi vähem kui kolmveerand sajandit, varem neid Eestimaal polnudki. Esimene kährikuleid pärineb Vene piiri äärest küll juba aastast 1938, kuid kiire levik sai alguse siiski aastal 1950, kui Kalinini oblastist toodud 86 kährikut lasti lahti tolleaegses Pikknurme, Põlula ja Lihula metskonnas.

Kährik

Pildi napsas Mutikluti, LK foorumist

Must-toonekurg          Ciconia nigra

Väike ülevaade toimunust, kui alustada päris algusest: Isaslind Karl saabus kodupesale 26. märtsil, aga pidi emaslind Katit pesal ootama kuni 7. aprillini. Rõõm paistis olema mõlemapoolne ja munad munes emaslind juba 11, 13, 15 ja 17. aprillil.

Esimesed kaks poega koorusid 17. mail,  kolmas täna hommikuks, vaatame kuidas asjalood edasi kujunevad….

Koostasid ning pildistasid Laine ja Vello Keppart

Õitsev õunapuu

Ilm oli tuuline, kuid valdavalt soe. Esmaspäeval ja teisipäeval tõusis pärastlõunat õhutemperatuur üle 23 kraadi. Nädala keskpaigaks ilm jahenes ja neljapäeval oli päeval sooja ainult 15-16 kraadi.

Laupäevaks ja pühapäevaks tuli soe tagasi ja maksimaalne õhutemperatuur tõusis taas päeviti üle 20 kraadi. Kuna õhk oli kuiv, siis jahtus see selgete öödega kiiresti. Madalamates kohtades esinesid maapinna lähedal öökülmad kuni reedeni. Laupäevaks muutus ilm pilvisemaks ja ööd soojemaks. Vihma sadas siinkandis sel nädalal ainult laupäeval ja väga napilt – 0,4 mm. Enne seda tuli siin viimati vihma 28. aprillil. Kuivuse tõttu valitseb kõikjal suur tuleoht.

Kirjutas Margus Ots, rasvatihase aasta koordinaator

Põldvarblased / foto: Uku Paal

Põldvarblane       Passer montanus

Video salvestas Liz, LK foorumist

Must-toonekurg       Ciconia nigra

Viimased päevad on läinud kurgede vanalindudel Katil ja Karlil nagu meilgi ootamise „tähe all“. Eile hilisõhtuks  „jutustas“ juba kaks muna - väikesed augud munakoores.

Varahommikuks oli tõstetud üks munakoor juba pesa servale ning emaslind näitab meile kahte koorunud kurepoega. Õnnitlused!

Vaadake samuti foorumi tänaseid sissekandeid: LINK

Kirjutas Margus Ots, rasvatihase aasta koordinaator

Must-kärbsenäpp saabub Eestisse aprilli teisel poolel, kõige hiljem mais. Sarnaselt rasvatihase ja kuldnokaga teeb ka tema pesa puuõõnde või pesakasti, kuid kuna maikuuks on suurem osa sobivatest pesapaikadest juba teiste lindude poolt hõivatud, asub kärbsenäpp sageli juba asustatud pesa üle võtma. Võitlused võivad lõppeda isegi ühe osapoole surmaga – rasvatihane on suurem ja tugevam ning saab enamasti sissetungivast must-kärbsenäpist jagu. Näiteks 2015. aastal leidsin Tartumaal Vana-Kuustes pesakastist rasvatihase munadega pesa servalt kaks surnud isast must-kärbsenäppi. Rasvatihane ilmselt sealjuures ise väga kannatada ei saanud, kuna kõik pojad kasvasid kenasti üles.

Kirjutas ja pildistas Aare Lindt, www.loodusmuuseum.ee

Paju-varjeöölane

Paju-varjeöölane        Nycteola degenerana

Paju-varjeöölane on üsna pisike liblikas (tiiva pikkus ainult 11 mm), aga tema eluiga seevastu päris pikk - ca 10 kuud. Liblikad kooruvad juuli lõpus ja lendavad kuni külmade saabumiseni. Peale talvitumist võivad nad elada veel kuni juunikuuni, neid võimegi kohata praegusel ajal.

Kui paju-varjeöölast häirida, siis võib ta hirmutamiseks oma valged jalad tiibade alt välja pista.

Eesti Ornitoloogiaühing annab teada

Kabli vaatlustorn. Foto Ivo Kruusamägi

Möödunud laupäeval Eesti Ornitoloogiaühingu korraldatud tornide linnuvaatluspäeval vaadeldi linde 15 vaatlustornis ning Eesti kõrgeimal mäel ehk Kiviõli poolkoksimäel. Kõige liigirikkama torni tiitli sai vaatluspäevade kuueaastases ajaloos juba neljandat korda ülekaalukalt Pärnumaal asuv Kabli vaatlustorn 111 liigiga. Tulemus jääb kolme liigiga alla sama koha käes olevale vaatluspäevade rekordile.

Haeska linnutorn. Foto: Arvo Tarmula