Kakerdaja raba sõtka pesakastide lugu sai alguse juba siis, kui järve ääres veel laudtee lõhnagi polnud. Esimesed pesakastid pani sinna üks Alavere kooli õpetaja kuskil 1960/1970-ndate paiku. 

2010-ks aastaks oli viiest kastist napilt kasutuskõlbulikud veel ainult kaks. Kuna sel ajal oli Kakerdaja võrreldes tänasega veel suhteliselt rahulik paik, otsustasin sõtkastele uued kodud teha. 

Huviline saab parema ülevaate koos mõne pildiga minu fotoblogist: http://aarnevesi.blogspot.com.ee/2010/11/

ELFi noore looduskaitsja auhinna pälvis TÜ teadur Virve Sõber

Tartu Ülikooli teadur Virve Sõber paistis möödunud aastal silma oma vabatahtliku panusega planeeritava puidurafineerimistehase keskkonna- ning sotsiaalmajanduslike mõjude käsitlemisel. Tegemist on ühiskondlikult olulise küsimusega, mis vajab põhjalikku avalikku arutelu.

Lindude söögimaja on täidetud päevalilleseemnetega, toidupallid ripuvad ahvatlevalt. Tihased kõõluvad sireliokstel ja ei suuda otsustada, kas söösta äsja üles riputatud läikivasse plastmassist söögimajja saagi järele. Eile seda ju polnud – väga hästi võib tegu olla ka lõksuga… .

See, kuidas üks või teine indiviid ohtlikku olukorda tajub, on väga erinev. Mõju avaldavad nii varasemad kogemused (näiteks kohtumine raudkulliga), keskkond (varjumisvõimaluste olemasolu) kui ka geenid. Mitmeid olulisi käitumistunnuseid mõjutab SERTgeen, mis on seotud hormooni serotoniin transpordiga. Kui inimese puhul on selle geeni mõju impulsiivsetele otsustele, ärevuskäitumisele ning motivatsiooni kujunemisele teada, siis mõju teiste liikide käitumisele on SERT geenipiirkonna puhul vähe uuritud.

Lumega kaetud kallasjää Pedja jõel

Ööpäeva keskmine õhutemperatuur püsis kogu nädala vältel miinuspoolel, kõikudes -0,1 kraadist kuni -6,9 kraadini.

Kõige madalam minimaalne õhutemperatuur registreeriti pühapäeval (-11,4 °C). Plusspoolele küündis maksimaalne õhutemperatuur nädala kestel neljal päeval. Siis võis märgata ka üksikutel vahtratel mahla liikumist. 

Tuisune neljapäev

Öömajaline

Rasvatihane     Parus major

Eile õhtul oli väljas kergelt tuisune ja 6 külmakraadi. Kontrollisin paar päeva tagasi koduaia pesakaste ja pidin rõõmuga nentima, et kõik kolm paistsid ka talvel lindude kasutuses olevat.

Ühe öömajalist sain segamata pildistada – kiire klõps telefoniga. Rasvatihane, kes muu.

Metskits ehk kaber         Capreolus capreolus

Pikk ja rahulik kulgemine kitsekarja tegutsemisest soolaku ümbruses ja söödapõllul, mis paraku möödunud aasta liigniiskuse käes pea kogunisti hävis. Koos maapinna külmumisega näeme jälle loomi liikumas. Lumikate varjas varem kohal käinud inimeste jäljed ning lõhnad ja veebikaamera võimaldab vaadelda loomade tegutsemist ilma neid häirimata.

Mets vajab kaitset, aga kelle eest me metsa kaitseme? Kui oleksin mitu aastat tagasi sattunud siia kuivenduskraavi juurde jalutama ning leidnud märgi kobraste elutegevusest riigimetsas, siis oleksin koheselt organiseerinud jahi kobraste pesakonnale ning vähem kui päevaga oleksid koprad sealt piirkonnast igaveseks läinud. Nad oleksid sealt ära kütitud.

Kuid ajad muutuvad ja inimenegi muutub. Seekord jalutasin koos matkakaaslasega mööda kraaviperve ja tahtsin talle näidata midagi erilist. Esmalt kuulis ta kauguses veekohinat, mis tekitas uudishimu. Minule oli veekohin teadmiseks, et kopratamm on veel alles seal, kust selle sügisel olin avastanud. 

Hea aialinnuvaatleja!

2017. aasta Suvise aialinnupäeviku tulemused on selgunud.

Kokkuvõtvalt saab öelda, et aialindude Eesti keskmised näitajad ei olnudki nii halvad kui võis karta. Varased kevadekuulutajad ja luurajad jõudsid tagasi ootuspärasel ajal, kaugrändurite põhimass aga hilines nädala võrra.

Külm aprillikuu möödus paljudel meist siidisabade sirina saatel, kuid varasuvised ööd olid palju vaiksemad, sest rukkirääkusid ja ööbikuid ei jagunud igale poole.

Pesitsemisjuhtusid oli aedades tavapärasel arvul ja ka luhtunud pesitsuste osakaal jäi tüüpilise 5% juurde.

Väike-kirjurähn       Dendrocopus minor

Mõni väike-kirjurähn võib talvisel ajal mõne tihasesalgaga seltsida ning nõnda vahel harva ka koduaeda sattuda.

Suurem tõenäosus väike - kirjurähni kohata ongi just talvisel ajal sest lehtpuuvõras vaikselt toimetavat väikest lindu on suvel lihtsalt raske märgata.

Asulates asuvatel lindude toidumajadel on tavaline külaline ka üks maailma levinumaid linnuliike – koduvarblane. Loodusmaastikus kohtab koduvarblast harva. Kui põldvarblase isas- ja emaslind on sarnase sulestikuga, siis koduvarblasel on sugupooltel lihtne vahet teha – koduvarblase emaslind on üleni hallikaspruun; isaslinnul on must manisk, hall pealagi ning silma taga lai kastanpruun vööt.

Koduvarblane, isaslind / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)