Mai 2019

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Eestis on vähe taimi, mis üle maa rahva seas ühesugust nime kannaks. Üks selline on kullerkupp, vaid vähestes kohtades kutsutakse teha kullanupuks – sest tõesti kuldse nupu moodi ta välja näeb. Ja tema õit on võrreldud ka kuldkollase munarebuga – sellest siis võrokeelne nimi munaninn.

Kullerkupp on vist küll lill, mis kunagi tutvustamist ei vaja. Kasvab ta niiskete niitude võsaveeres. Teda on vaja korjama minna olnud paljajalu, kasvab ta tõesti jalad vees. Sellest on innustust saanud omal ajal Ernst Enno, kes ikka temast luuletas: “Kullerkupp käib paljajalu...”

Kullerkupu lehed on laiad viiejagused, otsekui laialisirutatud Maaema sõrmed. Tulikalisena on tal ka kroonlehti viis, mis aegamööda rohelisest aina kollasemaks muutuvad, kuni ilusa kollase kera moodustavad.

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Kirjutasin selleks korraks valmis pika loo muru niitmisest ja lilleniidu rajamisest, aga viskasin selle arvutisügavusse järgmisi aegu ootama.

Sest üht kirja otsides sattusin täpselt üheksa aastat tagasi kirjutatud tekstile, mis praeguse looduskaitsekuu motoga – “Igaühe looduskaitse” võilillede niitmata jätmisest paremini kokku sobib.

Ma ei mäleta, kus selle teksti avaldasin, aga looduskaitse usaldusmeeste jälgi sai tookord otsitud ikka mitu kuud.

Ja selle loo pühendan ma meie uuele keskkonnaministrile Rene Kokile lootuses, et just tema käe all muutub meie looduskaitse taas edukaks?

Kuidas siis muuta Eesti looduskaitse taas edukaks, igaühe loodushoiuks?

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Oma lapsepõlvest ei mäleta ma seda, et mulle üht või teist taime oleks õpetatud. Need lihtsalt olid, küllap said nad nime rohimisel või mängu kestel või isa ja ema jutu sees.

Aga on üks taim, mida mäletan, et mulle on õpetatud. Nii nelja-viiesena läksime linnavanaemaga maja taha heinamaale tooma ühte taime tema herbaariumi jaoks. See oli jürilill

On vähe taimi, mille lõhn mulle nii teravalt on meelde jäänud, tunneksin ta ära vist unepealt. Aga seda suhteliselt pisikeste roosade õitega taime õpetas vanaema mulle just lõhna järgi.

Fotod Arne Ader

Hallvares pesal ( www.loodusemees.ee )

Hallvares      Corvus corone cornix

Talvise ajaga võrreldes, kui meil tegutsesid ka arvukad põhjapoolt saabunud rändurid on meil pesitsevaid paare tänavu üle viiekümne tuhande.

Video Aivo Hobolainen

Mai esimesel poolel Veneoja külas Virumaal

Pruunkaru ehk karu          Ursus arctos

Vaadake, kui tuttavlikult selles kohas emakaru koos oma kolme tänavuse pojaga tunnevad. Märke külastusest oli varemgi ja mingi metsaelaniku tegutsemist ka kuuldud. Ümbruskonnas oli karuperet ka varem nähtud, kuid rajakaamera vaatevälja nad ei jäänud.

Kuid viimaks salvestas kodusauna taga külalised oma kaameraga Aivo.

Pildistas Vello Keppart

Lepapoid noortel lepalehtedel

Lepapoi           Agelastica alni

Lepapuud suurematele loomadele huvi ei paku - põder ei söö leppa ja aasta loom kobraski kasutab lepapuud vaid paisu või pesakuhila ehitusmaterjalina ja teistel imetajatel puudub sootuks huvi leppade vastu.

Vähemaid tegelasi, kes talve valmikutena üle elanud võime maikuust alates  märgata leppadel ringi sibamas.

Keskkonnaamet annab teada

Foto Piret Eensoo

2017. aasta looduskaitsekuu matkasellid Järvamaal, Võlingi oja ääres

Foto Arne Ader

Mustikas ( www.loodusemees.ee )

Harilik mustikas       Vaccinium myrtillus

Mustikate õrnad õied on tagasihoidlikud, rohekasvalged, veidi roosaka varjundiga, asetsedes üksikult lehtede kaenlais. Ühel õiel näeme viite õielehte, kümmet tolmukat ja emakat. Rippus õiega kaitseb mustikataim õielehtede varju jäävaid tolmuterasid kuivamise eest.  

Harilik mustikas on meie looduses täiesti tavaline taim, kasvades paremini niiskemates okas- ja segametsades. Muuhulgas kanarbikulisena hea meetaim ja vaata, et tuntuim ravimtaim.

Video salvestas Urmas Lett, www.eenet.ee

Must-toonekurg        Ciconia nigra

Videos saabub isaslind Karl II pesale poegi toitma. Mõlemad vanalinnud on hoolitsenud selle eest, et kõik oleks korralikult toidetud – noorte kurepoegadega on see veel kerge.

Kolm vanemat kurepoega on tänasega nädalasteks saanud. Noorim ja väikseim koorus kaks päeva hiljem ehk suurruse vahe on silmaga nähtav.

Esimene elunädala ilmadegagi on „vedanud“ , kurepojad karastuvad, nautides päikesepaistest D-vitamiini.

Ornitoloogiaühing teavitab

Foto Arne Ader

Öösorr ( www.loodusemees.ee )

Mai alguses saabusid tagasi Eestisse esimesed öösorrid, kes seni talvitasid Kagu- ja Lääne-Aafrikas. Seoses aasta linnu naasmisega ootab Eesti Ornitoloogiaühing kõigilt tähelepanelikelt loodushuvilistelt sorrivaatlusi, et saada parem ülevaade liigi olukorrast ja levikust.

Öösorri vaatlused saab kirja panna aasta linnu veebilehel olevas kaardirakenduses www.eoy.ee/oosorr/oosorrivaatlused/, kus tuleb üles märkida vaatluse aeg ja koht. Vaatluste kogumine kestab sügiseni, mil öösorrid oma talvitusaladele suunduvad.