Mai 2019

Pilt ja video Ahto Täpsi

Kaunis kuldking

Kaunis kuldking        Cypripedium calceolus

Juba kaugelt köidab kaunis kuldking oma kasvukohal tähelepanu – tegu on Euroopa suurimate õitega orhideega. Tänu omapärastele õitele on kuldking tõenäoliselt rahva seas ka kõige tuntum kodumaine orhidee.

Veebikaamera pilt IceAge, LK foorumist

Kuldnukapoeg pesakasti aval istumas

Kuldnokk        Sturnus vulgaris

10.mai pärastlõunast kuni õhtuni koorus viis kuldnokapoega ja 11. mai hommikuks olid kõigist seitsmest munast linnupojad koorunud.

Kuldnokapesas on enamalt jaolt neli kuni kuus muna, aga kas meie kuldnokaemand oli munedes eriti viljakas? Suurem kurn on võimalik, aga tuleb arvestada, et vahel käivad veel mitte pesa omavad emaslinnud võõras pesas munemas…

Ülevaate koostasid Laine ja Vello Keppart

Pildistas Vello Keppart

Kodukaku poeg jalakal

Nädala esimesel poolel valitses südasuvine kuumus. Maksimaalsed õhutemperatuuris tõusid 22...27 kraadini. Ka ööd olid üsna soojad. Minimaalsed õhutemperatuurid langesid 9...14 kraadini. Ööpäeva keskmine õhutemperatuur ületas esmaspäevast kolmapäevani normi (1981- 2010. a keskmine) seitsme kuni üheksa kraadi võrra.

Kuumade ilmadega tekkisid küll õhtupoolikuks taevasse vihmapilved, kuid siia kanti need vihma ei andnud. Jõgeval aegajalt ainult veidi tibutas ja asfalt muutus lühikeseks ajaks kirjuks.

Muld oli pindmises kihis tuhkjalt kuiv.

Linnuvaatleja teadusuudis, www.linnuvaatleja.ee

Ei ole uudiseks, et pidev stress mõjub halvasti nii organismi ja selle elundite talitlusele kui ka kasvule ja kaalule. Kehasuurus on aga paljudel lindudel seotud edasise edukusega – mida suuremaks linnupoeg kasvab, seda suurem on tõenäosus ellu jääda ja järgmisel kevadel sigida. Teame, et lühiajaliselt suudab organism stressiga toime tulla stressihormoonide vallandudes energiavarude mobiliseerimisega. Seos pikaajalise stressi ja linnupoegade kasvamise vahel on aga looduses elavatel isenditel täpsemalt teadmata; elamine kiskjaterohkes piirkonnas, kus aeg-ajalt on kuulda liigikaaslaste hädakisa, võib olla kroonilise stressi allikas.

Video ja pilt Ahto Täpsi

Kägu            Cuculus canorus

Huvitav, et käo, kui pesitsusparasiidi ja käo muna ning käopoja ülesse kasvatanud kasuvanemate suhe on kestnud juba miljoneid aastaid, aga osapooled ei näita tänini mandumise tunnuseid.

Isaslind kutsub oma kukumisega emaslindu, kes kohale jõudes annab endast valju „itsitamisega“ märku - "kli-kli-kli-kli-kli", aga teadupoolest kindlaid paare kägudel ei moodustu.

Keskkonnaamet annab teada

Pildistas Mihkel Pastik

2018. aastal rajatud eeskujulik kiskjakahjude ennetusaed mesila ümber Valgamaal

Loomakasvatajate teadlikkuse tõusu ja ennetusmeetmete laialdasema kasutuselevõtu tulemusel on hundi, pruunkaru ja ilvese tekitatud kahjud viimastel aastatel püsinud samal tasemel.

Keskkonnaamet võttis kokku 2018. aastal suurkiskjate tekitatud kahjud põllumeestele, karjakasvatajatele ja mesinikele.

Kirjutas ja Vikerraadio Ökoskoobis luges Kristel Vilbaste

Fotod Arne Ader

Kõik ilm on täis valget vatti, kuid praegu pole see mailõpu ehmatuslumi.

Papli- ja haavavilla lendab nii väikeste ebemete kui suurte valgete tortidena, justnagu keegi oleks oma udupehmet lambakarja tormituules püganud. Aga valge vill võib kuuluda ka võilillerahvale ja selle hulka sahistab tuul kollast männitolmu.

Kogu lendava taimse külluse sekka on ilmunud ka sumisejad. Ja nüüd on suurte sääsehordide kõrvale tekkinud ka kihulased, kes hetkega võivad sääred kihelema kraapida. Teisipäeval tuli autosse sooja ka esimene parm ja herilase-emad otsivad veel ikka pesapaika, sattudes tuppa ja terrassile. Ainsad, keda ma veel näinud ei ole, on vapsikud.

Ülekande võimaldab EENet
Sissejuhatus ja illustreeriv materjal Tiit Hunt, www.rmk.ee

  //--> //-->

Veebikaamera pilt Liz, LK foorumist

Isaslind Karl täna hommikul kolme kurepoega toitmas

Must-toonekurg               Ciconia nigra

Kõige noorema kurepoja kõrvaldamine pesast emaslinnu poolt oli tegelikult ainult aja küsimus.

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Seekord räägin ma Teile loo oma lemmiklillest.

Minu esimesel visiitkaardil oli ajakirja Eesti Looduse rukkilill ja seejärel kasutasin enda tutvustamiseks maailma kõige ilusamat lille – külmamailast.

See salapäraselt mööda maad roomav lilleke ajab end siin ja seal vapralt päikese poole püsti ja naeratab päikesele vastu oma taevasiniste neljatiste õitega. Just taevasiniste. Õievärv, mida ta endas kannab, on nii lummav, et meelitab ennast vaatama. Ja kuigi teda ka „meestetruuduseks“ nimetatakse, siis mitte tema kauniduse pärast, vaid seepärast, et tema õied ruttu ja kergesti maha langevad. Aga noppida seda pisikest lille ei soovitata. Kui seda teha, siis pidi tõusma kole äike.

Video salvestas Ahto Täpsi

Metsade vahelisel põllul Mikita külas Võrumaal

Harilik siilaksinitiib       Cupido argiades

Seda kuni kolme sentimeetrise tiibade siruulatusega liblikat on teiste sarnaste sinitiivaliste hulgast hea ära tunda valge siilaku järgi tagatiibadel (siilak  paistab valgetest tiivanarmastest pikem) sest vaid harilikul siilaksinitiival on selline (videos on hästi näha).

Video ja mõned kaadrid Ahto Täpsi

Portree - karude nägemine pole kuigi hea, seevastu haistmine ülihea

Karu ehk pruunkaru       Ursus arctos

Kirjutas, pildistas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste

Eestis on vähe taimi, mis üle maa rahva seas ühesugust nime kannaks. Üks selline on kullerkupp, vaid vähestes kohtades kutsutakse teha kullanupuks – sest tõesti kuldse nupu moodi ta välja näeb. Ja tema õit on võrreldud ka kuldkollase munarebuga – sellest siis võrokeelne nimi munaninn.

Kullerkupp on vist küll lill, mis kunagi tutvustamist ei vaja. Kasvab ta niiskete niitude võsaveeres. Teda on vaja korjama minna olnud paljajalu, kasvab ta tõesti jalad vees. Sellest on innustust saanud omal ajal Ernst Enno, kes ikka temast luuletas: “Kullerkupp käib paljajalu...”

Kullerkupu lehed on laiad viiejagused, otsekui laialisirutatud Maaema sõrmed. Tulikalisena on tal ka kroonlehti viis, mis aegamööda rohelisest aina kollasemaks muutuvad, kuni ilusa kollase kera moodustavad.

Kirjutas ja Kuku raadios luges Kristel Vilbaste

Kirjutasin selleks korraks valmis pika loo muru niitmisest ja lilleniidu rajamisest, aga viskasin selle arvutisügavusse järgmisi aegu ootama.

Sest üht kirja otsides sattusin täpselt üheksa aastat tagasi kirjutatud tekstile, mis praeguse looduskaitsekuu motoga – “Igaühe looduskaitse” võilillede niitmata jätmisest paremini kokku sobib.

Ma ei mäleta, kus selle teksti avaldasin, aga looduskaitse usaldusmeeste jälgi sai tookord otsitud ikka mitu kuud.

Ja selle loo pühendan ma meie uuele keskkonnaministrile Rene Kokile lootuses, et just tema käe all muutub meie looduskaitse taas edukaks?

Kuidas siis muuta Eesti looduskaitse taas edukaks, igaühe loodushoiuks?