Kaelustamise päeval 23. mail 2019 oli võsavillem V080 terve ja heas toitumuses.
Huntide elu ei ole kerge. Suurkiskjatena jahivad nad sageli endast 5-10 korda suuremaid loomi: punahirvi, põtru, teatud piirkondades ka piisoneid. Isegi kui saakloomi on looduses rohkelt, on nende murdmine hundi jaoks keeruline ning ohtlik. Nälg on lisaks jahikäigus saadud vigastustele ning inimesepoolsele küttimisele üks suurimaid võsavillemite surmapõhjuseid.
Ameerika Ühendriikides, Voyageurs rahvuspargis elanud hunt, keda teadlased identifitseerisid V080 nimetuse all, on näide sellest, et mitte kõik hundid pole jahipidamises osavad. Samuti tuletab V080 lugu meelde, kui tähtis on hundi jaoks karja olemasolu. V080 oli aastavanune nooruk. Esimesel eluaastal sõltuvad hundikutsikad toiduhankimisel peaasjalikult oma vanematest. Kui kutsikad aga aastaseks saavad ning vanematel on uus pesakond, kelle toitmisele keskenduda, tuleb eelmise aasta kutsikatel keeruline periood. Kevadel ja suvel ei rända hundikari nii tihedalt koos, sest hundiema on uute kutsikatega pikalt paikne. See tähendab, et eelmise aasta kutsikad peavad kiirelt õppima iseseisvalt hirvevasikaid, kopraid ja teisi saakloomi murdma. Nii nagu iseseisvat elu alustavate inimnoorukite puhulgi, ei tule ka hundinoorukitel see alati lihtsalt. V080 oli üks nendest.
23.mail, 2019 panid teadlased hundile V080 GPS-kaeluse. Susi tundus sel ajal suurepärases füüsilises vormis olevat. Paar kuud hiljem, 9.augustil saatis kaelus aga signaali, mis viitas hundi surmale. Olukorda uurima minnes, avastasid teadlased, et V080 oli 78 päevaga kaotanud üle 13 kg ning surnud näljasurma.
Aja jooksul, mil V080 oli kaelustatud, jälgisid hundiuurijad pingsalt tema jahikäitumist. Hunt murdis selle 78 päeva jooksul viis hirvevasikat, ühe kopra ja ühe keskmise suurusega teadmata liigist linnu. Teadlased arvutasid, et V080 murdis hinnanguliselt 54 kg saakloomi. See tähendab, et ta tarbis päevas ligi 0,69 kg toitu, mis on aga 72% vähem, kui tema suuruses hundile vajalik. Et säilitada oma kevadine kehakaal, oleks V080 pidanud sööma 2,45 kg toitu päevas.
Võrreldes teiste pesakonnakaaslastega, ei olnud V080 saagipüüdmisel osav. Sageli võttis ta ette pikki retki kodukarja pesapaigast eemale või selle juurde tagasi, kuid ühtki saaklooma püüdmata. Oma viimastel päevadel proovis ta nälga kustutada, süües Kabetogama järve ääres vähilaadseid ning tuhnides inimeste kompostihunnikutes, kuid see ei ole hundi jaoks kaugeltki piisav.
Kui isegi karjas elades varitseb teatud perioodidel näljaoht, siis võime vaid ette kujutada, kui keeruline on toiduhankimine neil huntidel, kel kari sootuks puudub. Või veelgi hullem – vaid pooleaastastel kutsikatel, kes juba oma esimesel talvel hundijahihooaja käigus vanematest ilma jäävad. Hundid, nagu inimesedki, on väga erinevad. Mõni saab ka kõige keerulisemates oludes heroiliselt hakkama, mõni läheb pahanduste rada, mõni aga hukkub.
Allikas: https://www.facebook.com/
Fotod: Voyageurs Wolf Project
Laura Kiiroja
