Tekst: Helen Arusoo

Eesti jahimeeste seltsile saadetud video šaakalist ja neljast hõõguvast silmapaarist  jäi Ivar Mariste rajakaamerasse Märjamaal Konuvere kandis.

On haruldane, et šaakal on rannikust nii kaugele tulnud – üle 30 kilomeetri. Ilmselt on ta rännanud mööda Kasari jõe luhta sisemaa poole, sest koerlastele on külmunud jõed talvel heaks liikumisteeks. Siin on ilmselt tegu üksiku loomaga, kes on ringi rändamas. 

Ehkki esmapilgul vaadates näeb šaakal väga hundi moodi välja, on tegu ikkagi loomaga, kes on kasvult pea poole väiksem kui võsavillem, kõigest keskmise koera suurune. Sulaga on oma urgudest väljaroninud kährikud hämmingus, et kes see on - nad nagu ei oskaks kuidagi seisukohta võtta, kas tulija on ohtlik või mitte. On tõenäoline, et nad näevad šaakalit esimest korda. Kui hundid murravad tihti kährikuid kui konkurente oma territooriumil, siis tundub, et ka šaakalid ei talu oma elupaigas kährikuid - seda on märganud nii jahimehed kui looduskaitsetöötajad. Sama kinnitab ka üks koolilaste rajakaamera kogemus: Vabaõhumuuseumi territooriumil pikalt elutsenud kährikupaar on šaakali tulles kuhugi ära kadunud. See võib olla juhus, aga ilmselt ei ole.

On väga huvitav jälgida, kuidas siia ligi 10 aastat tagasi (šaakali esinemine Eestis tõestati 2013. aastal) saabunud uustulnuka elupaigad välja kujunevad. Kas kolib ta viimaks lisaks ranniku asustamisele ka sisemaa avaramatele aladele elama või mitte? Sellisel juhul peavad ilmselt kährikud ja rebased veel rohkem koomale tõmbuma.