Noorte huntide kohtamiseks on kõige tõenäolisem aeg juulis–augustis, kui väiksed võsavillemid suudavad juba mõned kilomeetrid saagijahile suunduvate vanaloomade sabas sörkida, aga kogu suurt jahiringi kaasa teha ei jaksa. Siis jäävadki nad vahel üksikuna, vahel salkadena kusagile maastikule ootama, kuni vanaloomad tagasi tulevad ja toitu toovad.
Vahel jäävad kutsikad teede äärde pidama ja siis saab neid autoaknast näha. Üldiselt noored hundid kardavad igasuguseid inimtekkelisi takistusi ja ei oska ka maanteedesse ega autodesse kuidagi suhtuda. Vahel tundub, et noored hundid peavad autosid lausa oma sõpradeks ja jooksevad just siis tee peale vaatama, kui auto tulemas. Seepärast hukkubki päris märkimisväärne hulk hunte oma elu esimesel suvel auto rataste all.
Mõne aastatagune näide annab sellele kinnitust. Sõitsin hilisõhtusel ajal tagasi fotoretkelt, kui korraga märkan kaugel ees tee peal, autotulede vihust väljaspool, mingit edasi-tagasi sebimist. Algul arvasin, et metskitsed ületavad teed, aga lähemale jõudes märkasin, et auto eest vupsas viimasel hetkel läbi noor hunt ja jäi tee serva vahtima. Sõitsin paarsada meetrit edasi, jätsin auto seisma, haarasin kaamera ja hakkasin kummargil tee servapidi tagasi hiilima, et ehk saan viimase valgusega veel mõne pildi. Minu suureks üllatuseks hakkaski soehakatis, kõrvad kikkis, minu poole liikuma. Vahelepõikena peab selgitama, et kuna kutsikad on enamus ajast väga näljased, siis näevad nad kõiges, mis liigub, ainult toitutoovaid vanemaid ja lippavad vastu pea igaühele, kes natuke sedamoodi käitub või välja näeb. Kaasaarvatud küürakil tee servas hiilivale loodusfotohuvilisele.
Parema võttenurga saamiseks viskasin paar korda tee peale kõhuli. See tundus hundikutsikat veel rohkem julgustavat ja ta lausa jooksis minu poole. Korraga kostis seljatagant läheneva auto müra. Tõusin teelt ja liikusin tee serva, et mitte ise auto alla jääda. Selle peale peatus ka hunt ja jäi keset teed lähenevat autot vaatama. Minu pargitud auto ja tee servas küürutav inimene juhtisid autojuhile nii palju tähelepanu, et see vähendas märgatavalt kiirust.
See oli võsavillemile suuresti kasuks, sest viimasel hetkel jõudis ta kurvi tagant tema poole vuhiseva auto eest ära põigata. See pääsemine oli tõesti napp. Tõenäoliselt viis auto kaasa ka minu lõhna või ehmus kutsikas niivõrd, et enam ta tee peale ei naasnud. Ühest küljest võib ju küll öelda, et fotograaf meelitas hundikutsika tee peale ja seepärast oleks ta auto alla jäänud, aga samas oleks see võinud olla kes iganes: metssiga, teine hunt, teine inimene või metskits. Sündmus sai piltidele ja jäi mällu.
Tarmo Mikussaar
