Kirjutas ja Vikerraadios luges Kristel Vilbaste
Foto Arne Ader
Valge hanemalts ( www.loodusemees.ee )
Lapsepõlves luges ema mulle ja vennale tihti peast luuletusi, mida oli oma lapsepõlves õppinud. Eks meil kõigil ole kümmekond värssi, mida oma elumärsis alati kaasa kanname ja rõõmuks või mure peletamiseks loeme. Need on loitsud, mis meid aitavad.
Teame ju kõik, et kui metsas eksinud oled, siis tuleb tagurpidi issameiet lugeda. Ma ei oska tegelikult issameiet ehk Meie Isa Palvet õigetpidigi päris täpselt lugeda, aga kuidas see tagurpidi oleks?
Aga mul on rahunemiseks mõned ema loetud Juhan Liivi luuletused ja peenraid umbrohust vabastades loen ikka üht Ernst Enno lugu:
“Juss oli väike peremees,
talu liivaaugu sees,
adraks kõver kapsaraud,
äkkeks silgupüti laud,
külvab kivikildusid,
maltsa väikseid marjasid,
kivist tõuseb rukis hea,
maltsamarjast odrapea...”
Just sest maltsamarjast tahangi ma aina ja aina vabaneda. Sest sel suvel võidutses mu peenrail kõige enam valge hanemalts.
Teate ju küll seda kolmnurksete hambuliste lehekestega taime, mis paari nädalaga võib peenral üle põlve visata. Ja siis kui juba “maltsamari” otsas on, siis on asi paha. Sest isegi, kui selle suhteliselt lihtsalt maast väljasikutatava umbrohu välja tõmbate, siis raputada teda ei tohi – sadu seemneid pudiseb mulda uueks umbrohupõlvkonnaks.
Kummalisel kombel on paljud meie umbrohud tegelikult ka päris head toidutaimed. Hanemaltsa lehtedest peavad taimtoitlased lugu, nad on maitselt sarnased spinatile, kelle sugulane hanemalts on. Ja ta on sugulane ka praeguse kultustaime – kinoaga, mille seemned sageli meie salatites.
Proovige ka kinoa asemel Jussikese “maltsamarja”, ta on päris huvitava maitsega ja sobib hästi näiteks tatrapudru koostisesse.
