Takaya - päikesetõuse vaatlev hunt

Hunt Takayast on praegusel ajal hea inspiratsiooni ammutada. Tegemist oli  eneseisolatsiooni eksperdiga! Hundi mõistes imepisikesel terrioriumil pidas ta vastu ihuüksinda seitse aastat. On ka teada, et üksikule Takayale meeldis päikesetõuse vaadelda. Ehk ammutas ta meelekindlust just sealt?
Fotod: Cheryl Alexander

 

Novembri keskel jagasime teiega südamlikku lugu Kanadas, Briti Columbia provintsi väikesel saarestikul ihuüksinda elavast isahundist nimega Takaya. Kohalik loodusfotograaf Cheryl Alexander dokumenteeris Takaya elu alates 2012. aastast, mil hunt väikesele saarestikule elama asus. Takayast vändati rahvusvahelist populaarsust kogunud dokumentaalfilm ning Instagrami kaudu jälgisid tema tegemisi inimesed üle maailma. Möödunud nädalal sattus Takaya aga jahimehe püssitoru ette ning suri.

Takaya pidas 7 aastat vastu saarekesel, kus puudusid teised hundid, regulaarne ligipääs mageveele ning huntidele tüüpilised suured saakloomad nagu metskits ja vapiti. Saarel elades sai isahunt enamuse oma menüüst merest, toitudes peamiselt hüljestest ja saarmatest. Seejuures arenes võsavillemist aastatega suurepärane kalamees, kellel viis kõige rohkem keele alla just võikala. Kuigi igapäevaste toimetustega sai Takaya üksinda kenasti hakkama, võis teda aeg-ajalt siiski igatsevalt ulgumas kuulda.

Kas igatsusest kaaslase järele või toidu- ja veepuudusest otsustas susi jaanuaris üle lahe Vancouveri saarele ujuda. Õnnetuseks randus ta aga just saare pealinna Victoria rannikul. Kuigi hunt ei olnud ühegi linlase vastu agressiivne ning tema väljaheidete uuringud näitasid, et kiskja toitub endiselt peamiselt hüljestest, otsustati nii hundi enda kui inimeste turvalisuse huvides loom kinni püüda ning sobivamasse kohta viia. Kuna tal oli kodusaarelt lahkumiseks ilmselt mõjuv põhjus, otsustati teda sinna mitte tagasi viia, vaid asutada võimalikult sarnaste tingimustega rannikualale Vancouveri saare looduses. Nii jaanuaris ka tehti ning pärast seda polnud hunt kuni eelmise nädalani uudiskünnist ületanud.

Teisipäeval, 24. märtsil Shawnigani järve lähistel, ligikaudu 50 kilomeetri kaugusel kohast, kuhu võsavillem jaanuaris viidi, laskis jahimees Takaya maha. Juhtumi täpsemate detailide uurimine on alles tööjärgus.

Cheryl Alexander, kellel oli seitsme aasta jooksul, mil ta Takaya tegemisi dokumenteeris, tekkinud hundiga vastastikusel usaldusel põhinev suhe, on arusaadavalt murtud. Ta mõistab küll, et jahimees ei teadnud, et inimesed just seda kollaste kõrvamärgistega hunti niivõrd armastavad, kuid loodab, et Takayaga juhtunu annab põhjust regulatsioonide ülevaatamiseks. Cheryl kutsub tõsiselt järele mõtlema regulatsioonide üle, “mis lubavad igal kehtivat litsentsi omaval jahimehel otsustada, et ta võib hundi ilma erilise põhjuseta maha lasta.”

Takaya jätab oma jälje paljude inimeste südamesse. Praeguse aja kontekstis on hea temast inspiratsiooni võtta. Hundi mõistes imepisikesel terrioriumil ihuüksinda seitse aastat vastu pidada on tõeline liigi võimete ja piiride kompimine! See nõudis tohutut paindlikkust ja järjepidevust. On teada, et Takayale meeldis päikesetõuse vaadelda. Ehk ammutas ta oma meelekindlust just sealt?

 

Algallikad:
https://www.cbc.ca/news/canada/british-columbia/takaya-wolf-vancouver-island-bc-killed-1.5511304
https://www.vicnews.com/news/video-james-bay-wolf-released-into-wild-of-western-vancouver-island/
 

 

Laura Kiiroja

 

Sildid