Puukoristaja Sitta europaea
Puukroistajad liiguvad talvisel ajal inimasutuse läheduses ja on tuttavad jälgijatele talilinnukaamera kaudu. Neid hallikassinise selja, musta silmatriibuga linde juba kellegagi segi ajada on keeruline.
Puukoristajad pesitsevad hooajal vaid ühe korra, kas hõredamates leht- või segametsades, parkides ja kalmistutel. Kõdunenud oksaaugu võivad linnud iseseisvalt pesaks meisterdada ja lennuava liigile iseloomulikult, ka savi või pinnasega endi jaoks sobivaks kohandada ehk selline vaatepilt on kindlaks puukoristajate pesa tunnuseks. Rähnide poolt raiutud väiksemad puhkeõõnsused on puukoristajatel pesa rajamiseks hinnatud. Vahel kasutatakse pesitsemiseks isegi pesakaste.
Pesa sisemust näete Arne fotol, kus emaslind on pesa vooderdanud männikoore õhukeste kooreebemetega (kasekoore ebemeid kasutatakse samuti), mis on samuti puukoristaja pesa iseloomuliseks tunnuseks.
Täiskurna, kuus kuni kaheksa muna võivad olla pesas nii aprilli lõpus, kui maikuu esimesel poolel. Puukoristaja valgeid mune katavad roostepruunid täpid, kuid nad sarnanevad ka tihaste munadega.
Haudumisega alustab emaslind peale viimase muna munemist, keda isaslind sel ajal toidab ning haudeaeg on kaks nädalat või mõni päev kauem. Poegade koorumise järel, kui toidutarve alles väiksem toob isalind toidu emaslinnule, kes sellega poegi toidab.
Mõne päeva möödudes poegade toidutarve suureneb, siis liitub toidu otsimisega ka emaslind. Pika kevadpäeva jooksul võivad vanalinnud sooritada pesasse üle kolmesaja toitmislennu korra.
Puukoristaja poegade pesaelu kestab üle kolme nädala. Pesast väljunud pojad ronivad pesapuul oskuslikult ja on võimelised ka lühemaid vahemaid lendama. Vanalinnud toidavad poegi veel umbes kümme päeva enne, kui viimased peavad üksikult tegutsedes aga pesapaiga läheduses edaspidises elus iseseisvalt hakkama saama.
Puukoristajapaar pesitsemas
Puukoristaja kohta saab lugeda ja laulunäiteid kuulata: LINK
