“Ei saa salata, et tegelikult on hunt siinse ökosüsteemi kvaliteedi märk!” Nii ütles Keskkonnaagentuuri suurkiskjate seire peaspetsialist Marko Kübarsepp hiljutises Osooni saate lõigus, kus ta tutvustas lähemalt oma igapäevatööd - hundiseiret.

Hundiseires kasutab Marko nii rajakaamerate kui GPS-kaeluste abil saadud andmeid. GPS-kaelused on väga informatiivne vahend, mille kaudu saab teadmisi huntide liikumise, territooriumi suuruse, toitumise jpm kohta. Kuna hunt on karjaloom, siis piisab ühele karjaliikmele pandud kaelusest, et saada aimu kogu karja liikumisest.

Kahjuks pole GPS-kaeluse hundile külge saamine aga sugugi lihtne ülesanne. Pealegi ei ole kunagi garanteeritud, et kaelustatud hunt pikalt andmeid pakub. Kuigi Eestis on GPS-kaelusega hundi küttimine keelatud, ei ole see keelatud näiteks Venemaal. Selliseid juhtumeid, kus Eestis kaelustatud võsavillem üle piiri rännates Venemaal maha lastakse, on esinenud küll. Samuti - nagu Osooni saates selgitatakse - ei mõista seadust karud, kellest üks hiljuti kaelustatud emahundile surmavaid vigastusi tekitas.

Eestis liigub hetkeseisuga kolm kaelustatud hunti. Piirkondades, kus GPS-kaelusega isendeid pole, toetutakse seirel muidugi rohkem jahimeestelt saadud vaatlusandmetele, ruutloendusel saadud jäljeindeksile, küttimisinfole jne.

2023. aasta sügisel oli Mandri-Eestis huntide pesakondi 35 (seejuures riigi piirialadel elas neist hinnanguliselt 5-6 pesakonda), üks pesakond oli tekkinud ka Vormsi saarele. Suurkiskjate kaitse- ja ohjamiskava kohaselt on Eestis huvigruppide poolse kompromissina seatud eesmärgiks hoida hundi arvukus 20-30 pesakonna vahel.

Kuigi pesakondade arv on tõusnud, siis hundikutsikate arv pesakonnas on vähenenud. Põhjuseid on erinevaid, kuid üheks on kindlasti toidubaasi muutus - metskitse osakaal hundi toidulaual on vähenenud metskitse arvukuse languse tõttu (nt viimasel aastal on metskitse arvukus langenud 10%).

Üldiselt on hundiarvukus tõusulainel ka kõikides ümberkaudsetes riikides (Soome, Rootsi, Venemaa, Läti, Leedu), kuid see pole veel põhjus muretsemiseks. Loomapopulatsioonid on ikka kõikumises ning tõuse ja langusi esineb perioodiliselt alati - seda ka loomulikult ehk inimesepoolse jahita kooslustes. Kui kiskjaid saab liiga palju, väheneb mõne aja pärast saakloomade arv, millele omakorda järgneb mõne aja pärast kiskjate arvu vähenemine, sellest tulenevalt aga hakkab saakloomade arv kasvama, mille järgselt saab jälle kiskjate arvukus tõusma hakata ehk kogu ring hakkab otsast peale.

Kui suurenenud kahjud lambakasvatajatele välja jätta (mille puhul aitaks kõvasti ennetusmeetmete tõhustamine), siis ei ole meil hundi arvukuse kasvu osas põhjust pahameelt tunda. Nagu Marko saates ütles, hunt tugiliigina näitab ökosüsteemi kvaliteeti - kui hundil läheb hästi, läheb ka ökosüsteemil hästi!

Sellgipoolest on eesmärgiks järgmiste aastate jooksul langetada hundi arvukus ohjamiskavas ette nähtud pesakondade vahemikku.

Tekst: Laura Kiiroja