Kokkulõigatud Vabaõhumuuseumi rajakaamerate videost näeb, kui ühesuurused ja sarnased on meie rebane ja šaakal. Eriti raske on neil vahet teha pimedas - mõlemal koerlasel on kohev saba, suhteliselt lühikesed jalad ja pimedas värv eristamatu. Täpsemalt võrreldes aga näeb, et rebase nägu on veidi kolmnurksem-nunnum, saba pikem ja otsast hoopis heledam ning kasukas ühtlasema tooniga ehk pole nii kirju kui šaakalil.
Kõigepealt ilmub videos rebane, kes sööb isuga kaks päeva varem koolilaste rajakaamera ette viidud õunu. Eemalt puude vahelt jälgib teda veidi ärev metskits. Paar tundi hiljem seisatab ilmselt sama rebane korraks puu all. Sama päeva õhtul tuleb šaakal, kes lakub korra õuna ja nuusutab neid igatsevalt. Et tegevus toimub Tallinna linnas, siis on kuulda vahepeal politsei alarmsõitu ja muud linnakära. Šaakal tahab küll ubinaid süüa, aga kardab nende juures levivat värsket inimese lõhna nii tugevalt, et lõpuks ei julgegi õunu võtta.
Helen Arusoo
