Kui eelmisel nädalal jagasime huntide jahilkäigu raskusi hundi perspektiivist, siis sel nädalal mõtleme ka jahi teisele osapoolele - saakloomale. Hundid võivad suure saaklooma jahtimise käigus muidugi tohutuid raskusi läbi elada: tunde (vahel õieti päevi) kestev töö, tõsised (vahel surmavad) vigastused... ning seda kõike garanteerimata söögikorra eest. Suurte saakloomade jaht on huntidele edukas vaid 10-20% alustatud jahikordadest. Seejuures ei saa aga mööda vaadata tõsiasjast, et jahid on äärmiselt rasked ka tagaaetavale.
Voyageurs Wolf Project püüdis möödunud talvel rajakaamerasse seiga, kuidas kaks hunti valgesaba-pampahirve jahtisid. Olgu juba ette rutates öeldud, et jahi tulemus ei ole teada. Rajakaamerasse jäi hetk, mil põgenemisest üdini kurnatud hirv jões vette varises. Pärast üürikest jahutust ja veejoomist, pistis hirv taas jooksu. Kaks hunti jõudsid rajakaamera ette 5 minutit hiljem ning kosutasid ennast samuti värske veega. Hundidki hingeldasid. Ilmselt oli jaht juba pikemat aega kestnud. Lisaks hirve väsimusastmele viitab sellele ka tõsiasi, et need kaks hunti olid suures jahihoos sattunud juba teise hundikarja territooriumile. Tegelikult polnud nad ühegi Voyageurs Wolf Projecti poolt uuritava hundikarja liikmed. Seega võimalik, et jahti sai alustatud sootuks kaugemalt.
Hundid on kiskjana tuntud oma suurepärase võhma poolest. Nende peamine jahitaktika ongi saakloomal järel jooksmine, kuni too väsimusest kokku variseb. Sestap nimetatake inglise keeles hunti “cursorial predator” ehk jooksev kiskja.
Tekst: Laura Kiiroja
Video: Voyageurs Wolf Project
https://www.facebook.com/
Teated
