Tekst, pildid ja video: Ahto Täpsi
Käisin detsembri lõpus merikotkaid vaatlemas. Nagu ikka, läksin pimedas kohale ja jäin vaikselt ootama.
Maas oli juba kerge lumikate ja hommikuvalguses hakkasid tihased häält tegema. Peagi olid kohal ka pasknäärid. Vahelduva eduga oli see seltskond liikvel päev läbi.
Umbes poole üheteistkümne paiku tuli esimene kotkas. Ta istus esmalt 15 minutit puuoksal, jälgides toimuvat. Siis aga laskus maha, aga ikka pingsalt ümbrust jälgides. Pikapeale lind rahunes ja toimetas maas nokitsedes tükk aega. Tegemist oli vana merikotkaga.
Vahepeal oli ilm suhteliselt heledaks läinud ja näitas isegi päikest. See on sel aastalõpul olnud suur haruldus ja ega seda kauaks jätkunud, hakkaski kergelt lund sadama.
Nüüd ilmus kohale suur pirakas merikotka noorlind, kes lõi rõngaste läikides vanalinnu platsilt minema ning platseerus ise peremeheks. Lund aga sadas ja sadas, nii otsustas mingil hetkel "linnuke" puu otsa lennata ja kössutas seal ligi tunni.
Õhtu eel sadu vähenes ja kas selle pärast või mitte, aga kohale saabusid veel kaks täies elujõus täiskasvanud kotkast. Nad uurisid asja, see aga ei meeldinud puu otsas olevale noorlinnule, kes pidas paremaks kohta enda omaks hoida. Läkski madinaks, langenuid aga ei olnud, peremeheks jäi noorlind.
Aga eks selleks ajaks oli õhtu ka juba käes ja hämarus hiilis ööks. Kõik juhtus 29. detsembril 2025 Alutaguse kotkavarjes.
