Aasta loom 2019

Euroopa suurim närilise pereelu sarnaneb suuresti inimeste omaga.
Foto: Tarmo Mikussaar

Kogu koprapere elab kindlal territooriumil. Piibrid peavad au sees eraomandit.

Koprapere tegutsemise keskpunktis on kodu – kuhilapesa või kõrgete kallaste puhul pesaurud. Territooriumi servaalad märgistatakse nõrega. Nõremätastele jätavad sõnumi kõik pereliikmed. Tegu oleks nagu piiripostidega. Võõras liigikaaslane saab sellist „teadetetahvlit” uurides kogu info pesakonna kohta ja arusaamise, et häda sellele, kes edasi tuleb. 

Päev pikeneb ja aasta looma kopra lemmiktoit angervaks näitab juba sõrmepikkuseid võrseid. Kopraemad on uue elu ootel ja valmis suve alguses pesakonna juurekasvuks.

Pere ehitab jõudsalt - eluslooduse suur arhitekt kobras muudab oma töökusega ümbritsevat keskkonda nõnda, et muutub sobilikuks ka paljudele teistele liikidele. Ja neid on palju, kes kopra käpatööst rõõmu tunnevad! Mida kobras täpselt teeb ja kellele see hea on, näeb äsjavalminud plakatilt kopra elutegevusest, mis on mõeldud koolidele, lasteaedadele ja loodusmajadele -  tasuta. Plakati joonistas kunstnik Leo Lätti ja toimetas MTÜ Aasta loom.
Kopra plakatid on formaadis A1  ning ootamas iga lasteasutust Keskkonnaameti maakondlikes kontorites, kuhu tuleks järgi minna.

Peamiselt Emajõel, sellesse suubuvatel jõgedel ja Vooremaa järvedel on mul tulnud ette mitmeid kohtumisi ühe loomaga, kes meenutab väikest kobrast. Mulle meeldibki teda kutsuda minikopraks. Tegu on ondatra ehk piisamrotiga.

Rotist on ondatra suurem, kuid koprast ikka väga palju väiksem. Tema kehakaal jääb 0,6-1,8 kg vahele, tüvepikkus on 24-40 sentimeetrit ja saba 19-28 sentimeetrit. Saba on kaetud soomustega nagu kopral, kuid tema saba ei ole horisontaalselt lapik, nagu leivalabidat meenutav saba piibril, vaid hoopiski vertikaaliselt natuke lapik – saba kõrgus on 3 korda suurem laiusest. Tema karvkatte värvus on helepruunist kuni mustani.

Et igasugu loomadele meeldib soola limpsida, on teada. Nüüd nägid lapsed, et ka jänkud pole erand. Kiviõli laste rajakaameras tõuseb valgejänes isegi püsti, et posti soolaklotsile ligi pääseda. Vilksatavad ka valgejänese mustad kõrvaotsad.

Suure asustustiheduse korral tekivad sabale mõned armid. 
Foto: Tarmo Mikussaar

Koprauurija Remek Meel pani kokku video piibri kevadistest tegemistest. Vähe vett on koprale halb, aga ka liigne suurvesi võib looma ettevõtmistele laastavalt mõjuda. Videos näeme ka lund ja jääd - keskmise talve puhul peakski ju praegu meie mail palju külmem ilm valitsema, kui me tänavu kevadel näeme. Aga lund võib veel tulla, ärme seda unusta.

Loodusmees Tiit Hunt paneb teisipäeval üles RMK koprakaamera, mis algselt pidi juba märtsi keskpaigast pilti näitama. "Kahjuks oli süvendustööde käigus kopp kaldapealse meie koprakuhila juures nii segi pööranud, et pidime kaamerale uue koha otsima. Eelmisest paigast pole head pilti, mida näidata. Kaalusime nelja uut asupaika ja valisime ühe koprakuhila Penijõel, mille juurde seame kaamera üles teisipäeva õhtul."  Sama päeva lõunal kell 12 võetakse hirvekaamera Saaremaal pidulikult maha ja sõidetakse kohe uude paika Penijõele seda üles panema. "See on kihvt koht, kus saab loodetavasti ka teisi veeloomi näha nagu mink. Kindlasti kuuleme ka toredat linnulaulu."
Koprakaamera on varem üleval olnud ka aastatel 2016 ning 2017, aga eelnevatel aastatel algas hooaeg hiljem kui tänavu, kopra-aastal, mil käib piibri jooksuaeg.

Kopraradadel liikudes on üheks minu sooviks alati olnud kohtumine saarmaga. Teda kohata aga ei ole lihtne! Selleks peab olema õnne. Saarmas on väga ettevaatlik ning hea kuulmise ja haistmisega loom. Võrreldes kopraga, kelle arvukus jääb 15000-19000 looma vahele, on saarma arvukus meil ligi kümme korda väiksem – hinnanguliselt 1500-2000 looma.

Saarma keha on pikk ja sale, jalad võrdlemisi lühikesed. Saba on jäme, moodustades üle poole kehapikkusest. Tema ees- kui tagajalgadel on viis varvast, mille vahel on ujulestad. Voolujooneline keha ja ujulestad on eeldused olemaks meisterlik ja osav ujuja! Keha värvus on pruun, seljapool tumedam ja kõhupool heledam. Isasloom on emasest suurem.

Laboris pildistatud kopra lest Xenocastor fedjushini - esmaleid Eestis.
Foto: Kaarel Sammet

Kullavere JÜ jahimees Olavi Kool küttis käesoleva aasta veebruaris Conniber-tüüpi püünisraudadega Jõgevamaalt Mustvee vallast Tarakvere küla lähedal talu tiigist kopra. Looma jahtudes ronis tihedast aluskarvast pikematele kattekarvadele päratul hulgal pisikesi heledaid tegelasi.

Olid teised väiksed nagu tolmukübemed. Kogenud kütina oli Olavi varemalt kokku puutunud kopramardikatega. Need on umbes kirbu kasvu ja värvi kopra kasukas elutsevad parasiidid.

Enamasti pole neid massiliselt. Seekord nähtud olendeid polnud Olavi varem kopral kohanud. Piibrile on looduse poolt kaasa antud isiklik kamm (üks tagavarba küünistest on jagunenud kaheks) nende väljarookimiseks ja karvastiku hooldamiseks.