Foto Arne Ader
Talvituv keldriöölane. Piusa koobastik
Sellises „vana aja“ keldris säilivad õunad, hoidised, juurikad üldjuhul hästi ning sellistest tingimustest peavad ka talivõõraid: seintel ehk laes võime hääl juhul märgata heledatiivalisi keldriöölaseid, kui tumedamate tiibadega, siis paakspuu – vaksikud: sobiv paik, et talveaega rahulikult üle elada. „Putukameestele“ pakuvad keldrid, koopad, vanad varjendid ka kaevud pea alati huvitavat uurimispaika. Kui oled alles selgrootutega „sinasõpruse“ alustaja võib leida juba kodukeldrist ühte - teist põnevat.
Keldriöölased on üpris tavalised, kuid ühed vähestest liblikaliikidest, kes meie keldrites valmikutena talvituvad. Liblikate hulgas pikaealised sest võivad elada kauem, kui aasta. Aasta teise põlvkonna valmikud koorusid juulis ning lendamas oli näid tänavu hämmastavalt soojal sügisel veel novembri esimestel päevadel (muidu otsitakse omale talvitumiskohad oktoobrikuus). Päris värvikas liblikas, alatiivad on neil hallid ja tiibade siruulatus keskeltläbi nelikümmend viis millimeetrit.
Paakspuu-vaksik on tumedate tiibadega, keldriöölastest kröömike pisemad ja lennus võis teise põlvkonna valmikuid kohata augustikuus.
Foto Veljo Runnel
Paakspuu-vaksik