Jälgides kalakaameras toimuvat, võib jõuda mõistmisele, et kudemisaeg on forellidele üks suur katsumus ja hädaorg…
Isekeskis jagelemine ja kaldalt saabuvad ohud jätavad forellidele elutähtsa asja ajamiseks vaid lühikesed hetked. Emaskala kõrval pesalohul olev isasforell on häiritud ning pidevalt sunnitud pesalt lahkuma, et peletada sissetungijaid, liigikaaslastest “kiilupoisse”. Pimedal ajal on kaamerapilti sattunud saarmas ja peletanud kalad koelmult pikaks ajaks. Tavatuna tundus, et isegi metsnugis tuli vette kudepaika uudistama. Seni pole siin veel keegi märganud vette sulpsatavaid kalakotka küüniseid, mis haaraksid jõeforelli otse pesalt. Võimalik on seegi.
Ohtratest vaenlastest ja häirivatest oludest hoolimata pole jõeforellid möödunud aastasadadel Eestimaal nii laialt levinud, kui praegu. Tänapäeval elab see kalaliik paarisajas vooluveekogus ning pole enam ühtegi suuremat jõestikku, millest jõeforell puuduks. Merega ühenduses olevatesse jõgedesse on forell tulnud ammustel aegadel merest ning kõigis jõgedes-ojades, kus meriforell sügiseti kudemas käib, esineb alati ka jõeforell. Neisse vooluveekogudesse, mis pole kunagi merega ühenduses olnud, on kalad asustanud inimene juba mitmesaja aasta vältel.