looduskalender.ee

 

 

Ikka leiab tugeva tuule ja lainetuse eest mõne vaiksema lahesopi. Kiire lennuga parvede liikumist võime täheldada nii päeval, kui öösel. Meile jäädakse veel üpris arvukalt talvituma, olenevalt aastast ning jääoludest - sada kuni seitsesada tuhat lindu

 

Alates juba oktoobrikuust märkame aulide isaslindudel talvesulestikku: see jätab lennupildis heleda mulje ja ka pikad sabasuled on hästi märgatavad. Täiskasvanud isaslinnu kehapikkust võiks hinnata veidi üle neljakümnele sentimeetrile, kuid sabasulgedega arvel lisandub vähemalt paarkümmend lisasentimeetrit. Kaalukuseks, vastu talve, hästi toitunud vanalinnul oleks vähemalt kaheksasada grammi. Pea ja kaelasulestik valged, põsel must laik. Silmad punase pupilliga. Nokk must, aga nokatüvikul märkame punakast vööd. Jalad sinakashallid.

 

Emaslinnud pikkade sabasulgedega uhkeldada ei saa, kuigi nende sulestiku üldpilt on isaslinnuga sarnane: sulestikus näeme vähem valget, mis  näib välja veidi tuhmima moega. Nokk tumehall, silmapupillid kollased, jalad hallikalt rohelised. Võrreldes isaslindudega ka mõnevõrra väiksemad ning kergemad.

 

Auliparved toituvad enamalt jaolt selgrootutest, mida sukelpardid hangivad kaldast kaugemal, mere põhjast ja seda mitme kuni mitmekümne meetri sügavuselt.

 

Veel viieteist aasta oli meil talvituvaid auliparvi kordades enam (varakevadel kostus tuulevaiksete ilmadega kuulamapanevat „aulide laulu“). Alates 2012 aastast peetakse neid juba ülemaailmselt ohustatud liigiks.