looduskalender.ee

 

 

 

Puukoristajad on pesapaigatruud, nende elupaikadeks sobivad pargid, kalmistud ehk nii leht- kui segametsad. Elutseb igasugustes metsades, puisniitudel ja parkides, kuid eelistab pesitsemiseks vanemaid leht- ja segametsi, kus leidub õõnsustega puid.Aasta ringi liigutakse ning valvatakse „oma“ territooriumi, seega võime küllalt sageli märgata toidulaua läheduses tegutsemas puukoristajate paari.

Kiire ja tegus, järskude liigutustega, ronib jõnksuliselt, ent osavalt mööda oksi ja tüvesid, saab ronida ka pea alaspidi

 

Sinakashalli lagipea ning seljasulestikuga, voolujoonelise puukoristaja keha lõpeb lühikese, tugeva sabaga. Alakeha valkjas, aga küljed ning saba alapoole kattesuled roostekarva, kuid valgeotsalised. Väljapaistev musta silmatriip ulatub linnu õlani, tumepruunide silmade kohal valge kulmukaar, pikk ja tugev nokk tumehall. Kõigi puukoristajate sulekuub on sarnane kuid isase külgkere on jalgade lähedal küllasemalt punapruun.: kehapikkust alla viieteist sentimeetri, kaalu paarikümne grammi ringis.

 

Puukoristajad on meie lindudest ainsad, kes liiguvad puudel pea alaspidi, kasutamata saba puutüvele toetumiseks nagu seda teevad rähnid või porr. Puukoristaja pruunikaskollased jalad on väga lühikesed, varbad äärmiselt laia siruulatusega ning pikkade ja tugevate küünistega. Maapinnal liigutakse hüpeldes.

 

Mandri-Eestis on puukoristajad tavalised, aga saartel suisa haruldased. Talviseks arvukuseks võiks pakkuda saja tuhande isendi ringis.

 

 

Puukoristaja